21. Hansapanga Tervisejooksu etapp

20. september Kadriorg 4 km, jooksevad Silja, Tanel, Meelis

20. september on lennujaamas alati kreisi päev ja seda sellel lihtsal põhjusel et siis on lennujaama sünnipäev ning et sellel aastal juhtus lennujaama-vana saama 70, siis on see päev kohe eriti kreisi. Eelmisel aastal kui täitus miljon reisijat, oli ka kreisi aga mitte nii palju jooksmist kui nüüd. Ühesõnaga pressikonverentsid, oma töötajate üritused, õhtune vastuvõtt, lisaks veel see jooks ning kõige lõppu ka kool. Ja eks ta vist nii ongi, et kes teeb see jõuab! Igatahes stardime viimasele jooksule ainult kolmekesi. Mul on selleks ajaks toss küll täitsa konkreetselt väljas aga midagi pole teha ka, muidu ei saa jooksu kirja.
Rahvas on siis oma hääle andnud ja sõna öelnud ning viimane jooks toimub Kadriorus. Ei saaks öelda et see mu lemmikrada oleks olnud aga ega eriti vahet pole ka.
Kell on juba nii palju, et taimemitmekesisuse loengusse pole mõtet enam kiirustada. Sätime siis nii, et jooksma ei peaks aga järgmisse loengusse ikkagi jõuaks. Ühesõnaga viljeleme kiiremat sorti kõnnakut. Ühes kohas ainult põrutan otse, mujalt traavime ikka kohusetundlikult kõik koos. Vahepeal võtab Taneli põlv kätte ja ei funka enam korralikult aga kui Tanel sellest välja tegemata ikka edasi kõnnib, otsustab ka põlv enam üritust mitte pidurdada. Kohe jooksu alguses lepime kokku, et seekord teeme lossi juures pilti ja miinimumprogrammiks on, et seisan vähemalt auvahtkonna kõrval, aga parimaks saavutuseks on see, kui üritan neile kaela viskuda aga…. õnneks selgub et keegi pole fotokat kaasa võtnud!! Meelis lubab küll mobiiliga pilti teha aga sellise pisikese ja uduse pildikese tarvis ma küll ennast relvastatud meestele kaela ei viska!
Ja polegi siis muud, kui lihtsalt ja labaselt finišini kõndida. Finišis kangutatakse meil kohe botase küljest kiip ära. Kahju teisest kohe, oleks võinud ikka mälestuseks saada või midagi. Üritame ka vett juua aga see ei maitse enam üldse või vähemalt mitte nii nagu alguses.
Teeme siis Meelise auto juures veel ühe lõpupildi viimastest vapratest võitlejatest ja ongi minekuaeg. http://jooksuhull.blogspot.com/2006/09/viimane-jooks-kadriorus.html

1.-390. Lendoravad (10 punkti) kokku 210 punkti

Silja 34:45,5
Meelis 34:46,5
Tanel 34:46,6

Aga sellega ei ole üritus veel sugugi lõppenud. Järgmisel kolmapäeval ehk 27.septembril toimub Hansapanga Tervisejooksu lõpupidu ehk nagu Stamina meile ise teatab:

2006 Hansapanga Tervisejooksu hooaja pidulik lõpetamine toimub 27.septembril Tallinnas klubis Panoraam (endine Decoltee). Algus kell 18.00 ja lõpp kell 21.00. Kolme tunni jooksul selgitatakse hooaja parimad tiimid ja individuaalselt tublimad tervisjooksjad. Lisaks esineb tervisjooksjatele ansambel Ursula! Kell 21 avatakse ametlikult ööklubi uksed ja kõik tervisjooksjad saavad soovi korral tasuta osa saada kogu programmist (kesköö paiku esineb Mari-Liis). Sisse pääseb oma kiibiga.

Tundub et tuleb vist minna, sest me peame ju ikkagi olema kohal kui peaauhind meile välja loositakse! Mis sest et tuleb konkureerida 343 sama tubli võistkonnaga…

Niiet olge kuuldel, võib-olla potsatab siia põnevaid seiku ka sellelt ürituselt ;)

20. Hansapanga Tervisejooksu etapp

13.september Sütiste parkmets 3,6 km, jooksevad Silja, Meelis, Tanel, Triin, Janika

Nonii, käes on siis eelviimane ning ühtlasi teine juubeli etapp. Kui keegi nüüd minu arvamust küsiks, siis… aitab küll…. Hakkab juba üksluiseks muutuma, esimene õhin on tegelikult juba ammu möödas ja rutiin on sellise asja puhul täiesti liiast.
Enne jooksu saan Staminalt meili:

20.etapi raames toimub ka viimase, 21.etapi toimumiskoha valimine. Hääletusel osalevad kõik 20.etapil osalejad. Valida saab järgmiste 2006.aasta Hansapanga Tervisejooksu toimumiskohtade vahel - Kadriorg, Merimets (Stroomi park), Pirita Velodroom, Pirita Klooster, Ülemiste mets, Harku mets, Trummi terviserajad, Viljandi mnt mets, Rocca Al Mare, Pääsküla raba, Tabasalu, Männiku, Schnelli park. Enim hääli saanud kohas toimub ka 2006 hooaja viimane etapp!

Jahah! Kas keegi sai aru ka mismoodi ja kuskohas täpselt see hääletamine toimub? Mina mitte!

Ja et kooliplikal on jällegi tunnid ootamas, stardin üksi juba kella 4 paiku, et saaks rahulikult raja läbida ega peaks ennast kiirustades rihmaks jooksma. Pärast on ju eriti nõme loengus punase näoga istuda. Stardis on sellisel kellaajal ikka üsna vaikne. Või sõnastaks hoopis nii: hea rahulik :) Ilm on septembri keskpaiga kohta ka äärmiselt ilus ja soe, keegi teab rääkida et olevat lausa üle 20 kraadi, mis on ka täitsa võimalik sest päikese käes on ikka lauspalav.
Kappan kohe minema ja seekord on rada üsna põnev. Suunamärke ja lindikesi puude küljes tuleb lausa tähelepanelikult jälgida, et mitte valesti minna. Kilomeetripostid vahetuvad ka täitsa kiirelt, seega jummalast positiivne üritus. Sörgin finišiväravate vahelt läbi, libistan kiirelt ühe vee ja ongi selleks korraks tehtud.
Ka ülejäänud seltskond on täna täiskoosseisus jooksmas aga tööasjade tõttu jõuavad nad kõvasti hiljem, alles poole 6 paiku ning kuuldavasti ei olnud Janika taaskord jooksuvormis ning läbis raja kõndides ja läbi metsa otselõikeid tehes.
Mis siis ikka, tulemused seekord sellised:

1-312 Lendoravad 10 punkti (kokku 200 punkti)

Meelis 19:40,1
Tanel 19:41,5
Triin 19:41,6
Silja 21:04,9
Janika 23:37,8

19. Hansapanga Tervisejooksu etapp

6.september Pirita velodroom 3,6 km, jooksevad Meelis, Silja, Tanel, Triin, Külli

Laiskus on ikka üks kole asi! Ja ega siis ei jäägi laiskuse küüsi langenul muud üle, kui kirjutada öösel ja kaks etappi korraga.
Nädalatagused asjad panevad kohe meenutama, et mis siis ikkagi toimus. Õnneks ei ole see mälu veel nii lühike, et kohe mitte midagi ei meenuks. Aga ega ei ole miskit liiga erilist ka meenutada. Tea kas hakkab mõjuma väsimus või tüdimus või mõlemad korraga, igatahes on kolmapäeviti jooksuga seotud tegevused vägagi leiged. Mina, kui värske kooliplika, olen nüüd õpingutega käsist-jalust seotud ja üsna raske on leida jooksule kohta päevaplaanis. Õnneks hakkab see asi lõppema ka, seega on jäänud veel viimased pingutused.
Seekord ongi tegemist juba 19. etapiga. Ja taaskord Pirita velodroomil. Kes tahab ja viitsib, võib lehitseda (eksole tore öelda nii elektroonilise blogi kohta :)) 3. etappi, mis toimus 17. mail (appi kui ammu see maikuu oli…).
Seekordne jooks on aga ka pisut eriline. Nimelt toimub Hansapanga ja Avoni ühine tervisejooks rinnavähi vastu! Kodukas teavitabki meid pisut enama infoga:

Heategevusliku tervisejooksu ja kepikőnniga kogume raha rinnavähi uuringute jaoks Eestis. Selleks, et haiguse varajane avastamine rohkem elusid päästaks! Tule tee enda tervisele head ja anna oma väike panus nende heaks, kes abi kőige enam vajavad! Oma annetuse rinnavähi ennetuse ja ravi toetuseks saad teha Vähiliidu kontole 221002163986

Kuna mu koolitunnid hakkavad üsna varakult, siis sätin ennast seekord varakult ka jooksma. Päeva jooksul selgub et, milline kokkusattumus, aga nii Triin kui Tanel tahaksid samuti seekord varem minna ja nii lepime kokku et stardime kell 4. Kell 4 oleme küll kõik dressis ja valmis minekuks aga Triin peab arvutis mingit ülivajalikku vestlust ja ei raatsi kohe mitte seda pooleli jätta. Lõpuks löön käega ja ütlen, et lähen panen auto sooja. Autot pole aga vajagi niiväga soendada, niiet hakkan vaikselt Pirita poole veerema. Kell on juba nagunii palju ja mul on pärast jooksu ju vaja veel läbi kõigi linna ummikute Mustamäele kulgeda. Kõmbin starti ja asun sörkima. Poolel teel jookseb mulle äkki vastu Meelis. Vaat mis tore üllatus! Meie esimese eesti esindaja on ka keset kiiret puhkuseaega jooksuks aega leidnud. Vahepeal tahaks küll kõndida, eriti nendel räigetel tõusudel, aga vaatan kella ja no nuta või naera, aega on nii vähe et lihtsalt PEAB jooksma! Finišis ootab mind Meelis ja on nõus mind oma rolleriga autoparklasse ära viskama.
Kooli jõuan täpselt minuti pealt!
Alles päevi hiljem kuulen et lisaks Tanelile ja Triinule oli nendega jalutamas käinud ka Külli ning et Tanel oli saanud 40 minuti jooksul tõelise botaanikaalase loengu.

1-398 Lendoravad 10 punkti (kokku 190 punkti)

Meelis 15:46,5
Silja 24:24,8
Tanel 42:26,2
Triin 42:35,2

Palju siis inimesed head tegid:
Avoni ja Hansapanga heategevusliku tervisejooksu nädalase annetuskampaania raames toetas Eesti Vähiliitu ligi 900 inimest, kes annetasid läbi hanza.neti 80102 krooni, millele lisandus 6. septembri vähijooksul kogutud 3300 krooni.

18. Hansapanga Tervisejooksu etapp

30.august Kadriorg 4 km, jooksevad Silja, Janika, Triin, Maret, Tanel

Mälestused, mälestused…. esimesest jooksust üldse selles sarjas. Täitsa jube ikka kui raske see oli. Esimest kilomeetrit juba andis oodata, rääkimata ülejäänud kolmest. Ja siis need järgmised päevad, kui ma praktiliselt käiagi ei saanud. Oijah, olid ajad!
Kuid seekordse jooksu alapealkiri võiks olla Lugu esimesest ja teisest Eestist!
Kõik algab sellest, et laome Taneli auto paksult tüdrukuid täis ja asume teele. Autos küsib äkki Janika, et kas Meelis ei tulegi? „No põhimõtteliselt ta võiks ju tulla, kui ta väga tahaks. Eks see ole rohkem kättevõtmise asi ju ja pealegi ei ole see Kreeta nüüd nii kaugel ka…..!” võtab Tanel jutu üles. „Kas ta on Kreetal?” ahhetab Janika, „täielik esimene Eesti!” Järgneb hetk vaikust autos….. „Esimene Eesti on Kreetal ja teine Eesti Kadriorus!” pahvatan järsku naerma. Järgneb tükk aega lõõpimist esimesest, teisest ja kõigist ülejäänud Eestidest. Tundub et pill on mõru. „Mis me siin naerame, me pole veel Kadriorgugi jõudnud”, tõdeme lõpuks.
Aga sinna me jõuame. Janikal on seekord kohale tellitud üks laps, kes oli sellel päeval lasteaias väga tubli olnud, mänginud ja ilma abiratasteta jalgrattaga sõitnud. „Mul on ettepanek, kas me võiksime täna joosta?” küsib Triin. No ei tea…. Alustame igatahes reipal sammul. Aga see ei ole siiski jooksusamm :)
Tanel on meil täna piltnikuks, treeneriks, ergutajaks, tantsusammu eestvedajaks ja lihtsalt ainukeseks meesterahvaks. Aegajalt tulevad ‚treenerilt’ käsklused jooksusamm üles võtta. Mis põhjusel, sellest me aru ei saagi. Meid „sunnitakse” jooksma ümber Kadrioru tiigi ja mingist mäenõlvast üles. Janika jääb meist juba enne tiiki maha. Käies vaatame mööduvaid jooksjaid ja avastame, et inimestel on ikka väga kentsakad jooksustiilid. Mõni jookseb sellisel säästurežiimil, et jalad on põlvest lõnksu lastud ja liiguvad tasakesi, ülejäänud keha on aga paigal; mõnel käivad käed nagu tuuleveskil, teisel jälle on kuidagi kentsakas kehahoiak. Meie ise oleme muidugi ülinormaalsed :P
Presidendi lossi ees oli planeeritud joosta aga miskipärast me seda ei tee. Vahime hoopis maja (imelik pisike ja roosa), vahtkonda maja ees (tundub et on mereväelased) ja kuigi oleme juba jooksu alguses tellinud pisikese mälukaardi tõttu ühe pildi lossi ees, hakkame sinna jõudes miskipärast häbenema. Et ei tea kas tohib ikka, võib-olla lastakse kohe maha ja…. Seisma me ei julgegi jääda, teeme käigu pealt ühe kiire klõpsu.
Finišini kooserdame niisama. Kõigile lõpetajatele antakse pilet kõrvalstaadionil toimuvatele kergejõustiku võistlustele, millest me siiski loobume, kuna kõigil on omad toimetused ootamas. Me isegi kahtleme korraks selles, kas vett võtta, kuna vesi on ju ikkagi jooksjatele ja me polegi nii väga kindlad kas oleme ikka joogi välja teeninud…

1-423 Lendoravad 10 punkti (kokku 180 punkti)

Janika 20:55,9
Tanel 43:30,6
Silja 43:31,6
Triin 43:33,4

Oleks vist aus lisada, et Janika aeg ei ole jooksmisega saavutatud….

PS! nagu viimasel ajal kombeks, ei saa ma jätkuvalt siia pilte üles, seega.....

http://jooksuhull.blogspot.com/2006/09/kadrioru-jooksu-pildid.html

Ülemiste jooksu piltidest

Nii, nüüd on siis selgeks saanud, et need pildid ei taha MITTE siia üles saada. Mis siis ikka, panin need siis mujale.

http://jooksuhull.blogspot.com/

17. Hansapanga Tervisejooksu etapp

23.august Ülemiste mets 4 km, jooksevad Silja, Triin, Meelis, Tanel

Soojenduseks lugege kõik läbi 4. etapp ehk lugu sellest kuidas me eelmine kord Ülemiste metsas seiklesime. Ise lugesin ka ja täitsa naljakas oli! Kusjuures oma tollastest seiklustest parkimismajas jutustan ma siiani. Lihtsalt niivõrd tasemel üritus oli ;)
23. august on lennujaama-peres kohe eriti pidulik päev. Paanilise ringitormamise ja viimasel hetkel asjade kohaleorgunnimise lõpetab väga pidulik ehituslepingu allakirjutamine, saab kõnet kuulata ning tikuvõileibu ja koogikesi süüa.
See, et minuga ikka midagi juhtub, peab aga endiselt paika. Kõigepealt ei saa ma kõrvarõngast kõrvast ära! No ei tule ja kõik, nuta või naera. Meelis lubab mind aidata niipea kui oleme kohale jõudnud. Kui oleme juba pool teed ära sõitnud, nii umbes Pärnu maanteel, jääme foori punase tule taha kõrvuti seisma. Viskan pilgu Taneli auto poole ja näen kuidas Triin keerutab pihus ajavõtukiipi ja siis äkki meenub!!!! Ma unustasin oma kiibi koju! Kuna eelmine jooks lõppes mudas ja poris, siis viskasin oma sopased ketsid nädalavahetusel pesumasinasse, olles enne korralikult kiibi eemaldanud, sest mine tea, järsku talle pesemine ei meeldi. Ja nüüd on see kiip korralikult kodus riiulis. Kerin akna alla ja teen selle uudise kohe sealsamas foori taga teatavaks ka Tanelile ja Triinule.
„Nii, mina täna ei jookse!” teatan väga otsustavalt. „Miks?” imestab Meelis. „No ega ma loll ei ole et niisama hakkan jooksma! Kui aega kirja ei saa, siis ma kohe kindlalt joosta ei kavatse!”
Autod pargitud, järgneb kõrvarõnga eemaldamise operatsioon. Kõik saavad võimaluse proovida, järjekorras siis Meelis, Tanel, Triin, Tanel, Meelis. Oli vist nii…. Mingil hetkel tuleb diagnoos: ainult koos kõrvaga! Ja vat nüüd ma enam ei mäletagi kes selle jublaka mul lõpuks kõrvast kätte saab aga ära ta igatahes tuleb. Hakkame siis rõõmsalt stardikoha poole ragistama.
Igaks juhuks läheme uurime jooksu korraldajatelt, et äkki on mingi variant saada asenduskiip või kuidagi siiski jooks kirja saada. Tuleb välja et kiipi ei anta aga piisab kui läheme pärast jooksu sealt bussist uuesti läbi ja ütleme minu nime ning mõne teise võistkonnaliikme nime, kelle järgi aega arvestada. Mis siis ikka, asume teele. Miskipärast ei hakka keegi jooksma. Isegi poisid mitte. Ja terve tee kõnnimegi. Aga et seda oleks suhteliselt tüütu kirjeldada, siis siit tuleb hoopis fotoreportaaž meie tegemistest jooksu ajal.

Jube lahe kui saaks siia nüüd pildid ka veel üles aga see va Blogger streigib täiega. Juba teist päeva maadlen aga ei midagi. Võib juhtuda et ma pean siia veel kirjutama.... piltide asemel..... aga seniks kannatust!

1-358 Lendoravad 10 punkti (kokku 170 punkti)

Triin 56:46,4
Tanel 56:46,9
Meelis 56:48,6
Silja 56:49,6


Niipalju võin veel lisada, et jooks lõppes meil ratsavõistlusega. Ratsudeks olid muidugi Tanel ja Meelis ning üllad ratsapreilid meie Triinuga. Tanel ja Triin võitsid ;)

16. Hansapanga Tervisejooksu etapp

16.august Harku mets 3,6 km, jooksevad Janika, Silja, Tanel, Meelis

Seekordne põhisegadus on meil poiste leeris. Nimelt on nad veendunud, et seekordne etapp toimub Kadriorus ning valmistanud ette tõhusa jooksujärgse programmi, mis koosneb nii kultuurilisest, kui ka sportlikust osast. Mina miskipärast tean jälle, et jooks toimub hoopis Harku metsas. Ja kui siis hakkame oma teadmisi tervisejooksu kodulehelt võrdlema, selgubki kurb tõsiasi et jookseme Harkus ning poiste kaunid plaanid kukuvad kolinal kokku.
Jaah, tundub et jooksurajad hakkavad ennast ammendama ja ka seal oleme juba korra olnud. Meenutagem 6. etappi, kui korraldasime tööl faksisaatmise ralli, ilm oli ilus ja Tanel korjas meile lilli….. ahhh, milline romantika!!
Ja mis toimub siis seekord! Mingit kirjavahetust ning kihutustööd ei viitsi juba ammu keegi ette võtta. Lihtsalt kui kell saab pool 5, pannakse riidesse ja hakatakse mingis suunas sõitma. Nii ka seekord. Triin ei tule üldse, vaid läheb jalgpalli võistlust vaatama, Meelis, nagu viimasel ajal kombeks, tuleb ringiga, Taneli ja Janikaga kohtume aga kunagise Tihniku Maksimarketi taga tühermaale moodustatud parklas.
Niipea kui autoukse avan, kuulen puulatvade tagant kurjakuulutavat kõminat ja taevas ise on veelgi kurjakuulutavamalt potisinine. „Jookseks kiirelt ära, enne kui selle jubeda vihma kaela saame?” teen ettepaneku. Oleme Janikaga juba ammu starti jõudnud aga Tanelil ei paista kuhugi kiiret olevat. Tuleb lont-lont ega tee vihmavalinguga ähvardavast ilmast väljagi. Süstime rajale ja lõõbime, et kindlasti peab vihmaga jooksu lõpuni ning alles siis kui tagasi autode juurde läheme, tuleb õudne litakas. Umbes teisel kilomeetril kukuvad esimesed piisad, sellised üksikud ning jämedad ja ei saagi aru, kas need tulevad puude küljest või taevast. Saja! Sajaaaa!! Ongi siiani liiga ilusad ilmad olnud, pidevalt päike paistab, viimane aeg ekstreemsuste jaoks, enne kui jooksusari otsa lõppeb. Mõned tilgad kukuvad, siis jälle vaikus. „Nohh, nii vähe siis!!” oleme kõik härga täis. Mõni minut vaikust ja siis hakkab sadama. Esialgu on täitsa lahe aga kui vihmavesi mööda nägu ning selga alla voolab ja püksid jalgade külge kleepuvad, muutub olemine üsna kiirelt oluliselt vähem lahedaks. Mõne hetke jooksul tibutab natuke hõredamalt ja siis virutab jälle täiega taevaluugid valla. Vett tuleb ikka nii põhjalikult, et riietes pole enam ainustki kuiva kohta ja botased lirtsuvad lootusetult. Lisaks on osa rajast mingil tundmatul põhjusel üles kaevatud ja mõnikümmend meetrit tuleb läbida kitsal mudasel rajal olematu tempoga turnides, sest lihtsalt pole võimalik eespool kõndijatest mööda minna. Finišieelne liivatõke on muutunud aga poriseks ja vastikuks ning seda porist liiva on üsna pea meie kõigi jalatsid täis, rääkimata muust sopast ja männiokastest, mis katavad jalgu kuni poolde selga välja.
Vihm ladistab halastamatult. Viimased meetrid on täis porilompe ja nagu oleks veel jõudu, mis lihtlabasest jalgade üksteise ette tõstmisest üle jääb, on tarvis veel ka nende neetud poriloikude ümber manööverdada. Lõpusirge tundub uskumatult pikk (tegelikult umbes sama pikk, kui eelmisel korral) aga lõpuks ometi on ta läbi. Lõpetame üheskoos Taneliga aga enne kui finišeerib Janika, jõuab kohale supersprinter Meelis ja see mitte ei tähenda et ainult jõuab kohale, vaid seda, et tal on juba joostud ka! Jaaah, imestage nüüd!
Seisame lõõtsutades finišiväravate juures ja otse loomulikult nagu nõiaväel on vihmasadu lõppenud. „Kas keegi juua tahab?” küsin iroonilise muigega. Ja esimest korda meie jooksuajaloos, lahkume ilma Tallinna Vett pruukimata.
Kõmbin mornilt auto poole, läbimärg, botased lirtsumas, püksid liibumas jalgade ümber, silmavärv laiali ja näen üleüldse välja nagu mingi karikatuur kuskilt märja särgi showst. Vastutulijad vahivad mind imestavalt ja pisut kaastundlikult. Ma pean ju veel poodi ka minema….

1-410 Lendoravad 10 punkti (kokku 160 punkti)

Meelis 16:24,4
Tanel 23:57,1
Silja 23:57,6
Janika 24:24,0

15. Hansapanga Tervisejooksu etapp

9.august Nõmme Spordikeskus 4 km, jooksevad Silja, Tanel, Meelis

Seal me oleme juba korra jooksnud! Kes ei mäleta, see lugegu läbi 5.etapp sellest kuidas ma üldse joosta ei tahtnud ja kuidas Tanel ujula ees magama jäi….

Aga kõigest järjekorras.

Kõigepealt tuleb Janikalt meil: Raporteerin - jätan tänase jooksu vahele. Mõni asjatoimetus vajab toimetamist. Siis kuulen ka Triinult, et tal ootamatult sõber Saksast kohale vajunud ja nüüd vajab lapsehoidmist.
Saadan poistele meili, et nad on sunnitud seekord jällegi ainult minu seltskonnaga leppima, kuna Triin ja Janika ei saa tulla…..
„Peame koos Taneliga tõdema, et valisime tubli kaaslase kellega võib luurele minna”, tuleb Meeliselt ja „Ühineksin siinkohal Meelise sõnavõtuga ja lisaksin veel, et niivõrd tublid tüdrukud on tänapäeval muutunud tõelisteks haruldusteks ja võimatu on ülehinnata privileegi olla Haruldusega koos. Mida me küll ilma Sinuta teeksime!
Aga teistele viilidele tuleks pidada üks kasvatuslik loeng meeskonnatööst ja sportlikest eluviisidest :)”, kirjutab Tanel. No see on küll liig mis liig ja kisub kohe pisara silmanurka.
Kuna meid on seekord nii vähe, siis läheme kõik eraldi autodega! Meelis ei saa muidugi otse Nõmmele sõita, vaid teeb linnas mõned haagid, meie Taneliga aga kohtume stardis.
Asumegi kohe jooksma. Kuna tempo pole kuigi märkimisväärne, siis lobiseme terve tee, vahepeal isegi kõnnime natuke aega, arutame maailma asju ja imestame jätkuvalt meie teel vilksatavaid kilomeetriposte, mis järjekindlalt viiendat kilomeetrit näitavad. Finišis antakse kõigile jooksjatele Göteborgis toimuva MM-i teemaline ajaleht, krabame enda omad ka kaasa ja jalutame Tallinna Vee paagiauto juurde. Sealt helistame Meelisele, et uurida, kas ta juba jookseb või kaugel omadega üldse on. Meelis alles kuskil Mustamäel! Kuna ta enne lubas, et tal läheb pool tundi, siis vastavalt töölt lahkumise ajale teeme kiired arvutused, mis annavad tulemuseks tunni, ehk siis on tal veel kümmekond minutit jäänud. Mis siis ikka, laotan ajalehe murule ja istun otse Gerd Kanteri näole. Sama teeb ka Tanel ning nii jääme juttu ajades ja ümberringi sagivaid inimesi vahtides Meelist ootama.
Umbes meie ennustatud ajal ta saabubki. Tuleb uhkelt, ringi ei vaata, seisatab korra tähtsalt läheduses ehitatava basseini juures (ehitajate asi, professionaalne kretinism) ja siis padavai stardi poole. Meie huikamised ja kätega vehkimine on täiesti tühi koht. Otsustame siis talle vastu jalutama hakata. Läheme kuni viimase järsu tõusuni, kui meil tekib kaval plaan. Kuna mäe kõrvalt saab ka nö lõigata ilma seda ületamata, siis kõnnime esmalt mäkketõusu poolele, et siis samal ajal kui Meelis, hing paelaga kaelas, tõusu võtab, kiirelt teisele poole minna ja „nördinult” tõdeda, et küll tal võttis see mäkketõus ikka aega! Seisame siis seal ja ootame, vahepeal juba kahtlustame, et äkki on ta siit mööda jooksnud aga ei, tuleb! „Tubli, tubli, pane juurde! Nüüd täie hooga mäest üles! Oled praegu kolmas, pinguta veel natuke!”, ergutame Meelist. Ja ise lipsame teisele poole mäge, et siis seal jälle ergutavaid hüüdlauseid karjuda.
Peale jooksu läheme uurime jooksuraja lähedusse üles pandud seiklusrada, mis kannab nime Nõmme Seikluspark ja kus saab mööda erinevaid takistusi turnida. Seekord me ise seda siiski ette ei võta. Küll aga oleme nõuks võtnud mitte niisama laiali minna, vaid midagi ikkagi teha. Helistame läbi erinevaid basseine, milledest osad on suvepuhkusel, teised jällegi tunduvad igavad. Lõpuks tekibki meil plaan, võtame autod ja sõidame…….

Ja jooksu tulemused:

1.-452 Lendoravad 10 punkti (kokku 150 punkti)

Meelis 18:22,2
Tanel 30:29,0
Silja 30:29,5

14. Hansapanga Tervisejooksu etapp

2.august Schnelli tiik 2,2 km, jooksevad Janika, Silja, Triin, Tanel, Meelis

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest, ehk siis korraldajate poolt teisipäeval saadetud meilist:

Tallinna Hansapanga Tervisejooksu 14.etapp (karnevalijooks) toimub 2.augustil Schnelli pargis. Eelmiste etappidega see jooks kindlasti ei sarnane, sest kavas on traditsiooniline SUUR KARNEVALIJOOKS.
Kostüümide valik on vaba. Soovituslikult peab kostüüm võimaldama joosta. Näita koos tiimiga kostüümide valikul leidlikkust ja loovust! Parimaid autasustatakse - nii individuaalses kui ka tiimide arvestuses.

„Noh Lendoravad, kas kasukad selga ja punuma?”, küsib Meelis.
„Ja-jaa, meie kostüüm peaks olema karvane, aksessuaaridena tupsudega kõrvad (nagu oravatele kohane), midagi tiibade sarnast ja kõikide teiste jooksjate kadedaks ajamiseks pikk kohev saba. Ei olegi midagi erilist, mis? See materjal peaks meil kõigil ju kodus olemas olema! :) Kasukas on muidugi täielik hitt, ajame ihu kuumaks ja põletame veel suve lõpuks osa hea-parema söömisega kogutud peki pihuks ja põrmuks. Mõeldes metsaloomadeks maskeerumisele, tulevad meelde helged ajad kooliajast, mil näiteringi raames sai nii haraka kui jänese kostüümis laval ringi kalpsatud...”, tulistab kapten Janika nagu kuulipildujast vastu.
Ja-jaaa…. ja jutuks see jääbki.
Natuke enne tööpäeva lõppu saadan veel suurele ringile meili küsimusega, et kas siis tuleb jaht või ei, mille peale tormavad minu tuppa Tanel ja Meelis ning jäävad mulle küsivate nägudega otsa vaatama, justkui ma oleksin neile saatnud hoopis meili teatega „tulge ruttu siia, mul on kostüümid välja mõeldud”. Arutame siis pisut seda kostüümivärki, pakun välja et võiksime võtta lennujaama neoonvestid, kuna nendele on seljale Tallinn Airport trükitud, siis kannaksid nad endas meie võistkonna nimetuse esimest poolt Lend-. Teise poolega –orav on oluliselt keerulisem. Saba või kasuka tekitamine ei olegi nii lihtne, seda enam, et poiste väitel ei ole nende naistel kodus ei karvast hõberebase boad ega ka naaritsakasukat ja minu palk ei ole üldse võimaldanud mul selle elu jooksul mingit karvast asja soetada. Pakun siis et helistan kuskile karnevalipoodi ja uurin, kas neil on äkki pakkuda maski või saba või muud atribuuti, mis meid äratuntavalt oravateks suudaks muuta. „No näed siis,” on Tanel ja Meelis õnnelikud, „me kohe teadsime et tasub sinu juurde tulla!” Eksole……… Helistan ainukesse karnevalipoodi, mis ma telefoniraamatust leian. Selgub et oravat neil ole ja ühtegi saba ka mitte aga neil on olemas jänese mask, mis on beeži värvi ja kui sellele mingit karvatutid kõrvade otsa panna, pidavat olema orav mis orav.
Kolmapäevane päev möödub ühtlaselt loiult. Ei Janika ega Triin ei näita üles mingitki huvi jooksu, veel vähem mingite kostüümide orgunnimise vastu. Otsustame Taneliga, et kuna keegi päeval ei viitsi ekstra selleks poodi minna, siis sõidame sealt läbi enne jooksu ja vaatame üle kumba see mask siis rohkem meenutab, kas jänest või oravat. Kõrvatutid jäävad ära enivei!
Üle pika aja on seekord jooksuvormis kogu meeskond ja nagu sellest veel vähe oleks, on meiega ka Lendoravate mitteametliku fännklubi esindaja Andra. Sõidamegi esmalt karnevalipoodi, otsustame et mask on enamvähem orava moodi ja kimame Schnelli tiigi äärde. Kuna mask on pisike, terava servaga ja silmaaukudest ka eriti välja ei näe, siis turvalisuse huvides paigutame selle lihtsalt otsaette. Tiigi ümbruses on näha juba igasugu sulelisi ja karvaseid ringi lippamas. On maskidega nagu meie, firma tegevusalaga seotud riietes jooksjaid ning ka sellistes korralikult ettevalmistatud kostüümides nagu näiteks täiesti äratuntavad Naksitrallid. Andra saab austava ülesande tuua Meelise autost sinna ununenud fotoaparaat ja meie stardime üheaegselt ujumisrõngaste ja veepüstolitega varustatud võistkonnaga, kes meid kõvasti pritsivad, kui neist mööda jookseme. Ilm on ilus ja rada on hästi mõnus, lisaks värvikas jooksuseltskond ning sillal jooksjaid kommenteerivad musta-ja valgenahalised noored. Tanel ja Meelis krooniliste veesõltlastena soiuvad muidugi terve jooksuaja sellest kuidas nad kangesti tahaksid Schnelli tiiki ujuma minna aga kuna kaldal oli silt Ujumine keelatud!, siis nad lihtsalt ei julge seda teha.
Pärast kahte ringi tiigi ümber, ootab meid finišis laskevalmis fotokaga Andra aga mida ei tule, on foto meie võidukast finišist! Pärast lähemat uurimist selgub et aparaadil on lihtsalt patareid tühjaks saanud….. Mis siis ikka! Teeme väikese vee, Tallinna vee ja kõksime Triinu kaasavõetud jalgpalli. Lõpetuseks arvavad Tanel ja Meelis, et jube lahe oleks kõigile koduteele kaasa panna üks topsitäis vett aga muidugi mitte topsiga, vaid see kohe kraevahele kallata.

1-441 Lendoravad 10 punkti (kokku 140 punkti)

Silja 15:33,5
Triin 15:34,3
Meelis 15:35,6
Tanel 15:35,6

Vastuseks nendele, kes küsivad et miks Janikal nö ametlikku jooksuaega ei ole, siis Janika unustas oma ajavõtukiibi Taneli autosse ja keegi ei viitsinud sinna tagasi kõmpida. Ka Janika ise mitte.

Taneli ja Meelise rõõmuks lisan siia ka meie poiste lemmikute pildi ;) Kahjuks nägid nad ise liiga terved välja et süsti saada aga nad oleksid ikka hirrrrmsasti tahtnud!!

Tervisejooks Kanal 2-s

http://www.tv.ee/static/manager/pildid/console/tv.ee/mconsole.asp?videoid={37189798-294C-43EA-98E8-86ED1C42EE1F}

Väheke jooksumeeleolu Vabaõhumuuseumi etapist!

PS! soovitan vaatama hakata umbes 21 minutist

13. Hansapanga Tervisejooksu etapp

13. etapp JÄÄB ÄRA seoses Viljandi maantee ääres ootamatult puhkenud tulekahjuga! Korraldajatel pole võimu ega ka südant põlevas metsas tervisejooksu korraldada!
Seoses sellega saavad ka kõik osalejad 13.etapi osaluskorra kirja.

Vot selline lugu siis seekord!

http://www.postimees.ee/260706/esileht/krimi/tulekahjud/210772.php?r

Ahjaa, tulemused ka! Osavõtt oli seekord massiline ja toimus üks suur ühisfiniš :)
Meie "ajad" siis sellised:

1-567 Lendoravad 10 punkti (kokku 130 punkti)

Janika 25:00,0
Meelis 25:00,0
Silja 25:00,0
Tanel 25:00,0
Triin 25:00,0

Lahe eksju!!

12. Hansapanga Tervisejooksu etapp

19.juuli Rocca Al Mare 3 km, jooksevad Janika, Tanel, Meelis, Silja, Anneli, Ekke Jakob

Täna on jälle tuuline. Päike paistab ja aknast vaadates tundub et on mõnus rannailm aga õue minnes võib külmakrambid saada ja randa minekust minusugune külmavares üldse ei mõtle. Seal ma saaksin ainult kuskil rohututi taga maadligi olla nagu elukutseline partisan aga lastega koos ei õnnestu rohkem kui 2 minutit ühel kohal olla, siis peab juba nendega koos ringi patseerima, mänguväljaku kõrval seisma jne. Hetkel ei meenu küll ühtegi nii tuulist suve, kui sellel aastal.
Hommik algab lõbusalt. Sõidame Urmasega (minu kallis kolleeg ja naabrimees) kell 8 hommikul ehituspoodi lillepotte ostma. Tal vaja banaan ümber istutada ja selleks on vaja mingit eriti hiiglaslikku potti ja mul endalgi vaja mingit suurema kaliibriga asjandust pudelipuu jaoks. Lillepotid autos, siirdume kaubanduskeskusesse, kuna Urmas avastas eelmisel õhtul, et mul puhkuseliigud tegemata, ja sai kokku lepitud et teeme hommikul mõned margariitad (eksole hommik on ju tequila kokteilide segamiseks parim aeg).
Et nimetatud kokteili ülioluline koostisaine on purustatud jää ja et meie ülinormaalne hommik ikka oma nime väärt oleks, siis meie täiesti suvaline mõte hommikul vara margariitasid jooma hakata, tipneb sellega, et ostame Urmasele blenderi. Ilgelt vinge! Punase!!! Urrrrrrr………… Ahjaa, ma peaks ju jooksust kirjutama….

Ühesõnaga, jookseme seekord Vabaõhumuuseumis. Mulle kui puhkusel olijale sobib see asukoht väga hästi, sest rohkem kodule lähemal ei annagi eriti olla. Lepime algselt kohtumise pool kuus aga viimane liige Meelise näol saabub alles kella kuue paiku. Tööjuurest on kaasa rabatud ka Anneli, kes tegelikult on kepikõndijate tiimis aga seekord kangesti joosta tahtis. Ja tingimata ilma keppideta! Ning mina olen kodust kaasa rabanud oma 2,4 aastase võsukese, kes tegelikult veel ei tea mis teda ees ootab.
Kella kuue paiku siis, nagu juba öeldud, punume stardiväravate vahelt läbi rajale. Tervisejooksjatele on Vabaõhumuuseumis avatud spets tagavärav ja nii me siis lipsame sealt sisse nagu ilma piletita jänesed. Anneli ja Janika lippavad kohe ees minema, meie tempo Ekkega on tunduvalt aeglasem. Mõne hetke pärast mööduvad meist Tanel ja Meelis, kes on kohe lahkesti nõus Ekke kukile võtma aga sihukesed suured ja karvased mehed tunduvad talle kukile ronimiseks esialgu liiga kahtlased. Nii me siis kõmbime kahekesi mööda rada edasi, vahepeal ikka jookseme ka ja teeme kiirendusi, niiet emme ei jõua järelegi ja noh, saladuskatte all võib öelda, et natuke istume seljas ka…… Mereäärsel kiigeplatsil avastame meie sinisärklased suure kiige peal kõõlumas. Mis siis ikka, ronime Ekkega ka peale ja poisid teevad sellist sõitu, mis naised kohe kiljuma paneb. „Marss, nüüd jälle jooksma,” kamandab Meelis. Teised lippavad ees, meie kahekesi omas tempos. Ekke nõuab küll et me onudele järgi jookseksime aga no onude kiirus on ikka liiga suur ja nad kaovad meil varsti silmist.
Järgmine peatus (või noh, kellele peatus, kellele mitte) on muuseumi peavärava juures pingil, kus juba pea kaks ja pool kilomeetrit läbitud. Jällegi on meie lõbus seltskond end maha istutanud ja isegi väikeste kaljapudelitega varustanud. Minu lähenedes hüppavad Tanel ja Meelis püsti ja pakuvad mulle võidu oma jooke nagu mingile maratonijooksjale. Peaasi et nad seda mulle nüüd pähe ei kallaks….. Ega jook sellise kuuma ilmaga mööda külgi maha ei jookse, eriti veel kui sa pead juba mitmendat kilomeetrit ühte väikest tegelast kordamööda seljas, süles ja kukil kaasa vedama. Raja viimase osa ning finišivärava läbime kõik koos, täpsemalt mina koos kolme mehega. Ja isegi peale kolmandat kilomeetrit ei näe need kaks karvast onu veel piisavalt usaldusväärsed välja, et neile kukile minna. Tunnen et mu käed on palju rohkem vatti saanud kui mu jalad. Võiks öelda et mu käed ongi nagu vatist. Tanelil on sellel viimasel lõigul isegi piisavalt aega muuseumi piirdeaia kritiseerimiseks.
Tavapärane rutiin veepaagi juures ja ongi selleks korraks jälle linnuke kirjas.
Aga see mis täna jooksule järgneb, ei olegi nii tavapärane. Kuna Anneli ja Janika sätivad ennast õhtul kontserdile, on nad sunnitud valima kojusõiduks trolli, sest meie kuldne kolmik (seekord küll erandkorras nelik) ei saa kuidagi ilma veeprotseduurideta ja sellepärast siirdumegi Kakumäe randa. Milline tuul!!! Meri on ähvardavalt tume ja valged vahujänesed teevad lainte kukil metsikut sõitu. Meie Ekkega jääme rannale liiva mänguautosse tõstma, poisid aga teevad ujumispükstes vaprat nägu ning varjavad oma kananahka. Ja vaprad on nad sellegipoolest, sest ujumas käivad nad siiski ära.
Peale ujumist toimub Klubilise Tegevuse Arendamine ehk KTA (mida Meelis ja Tanel tunnevad ehk natuke teise nime all…..) ehk minu uue korteri külastus. Soolaleivaks saan tavapärase soolapaki, põrsakujulise lõikelaua ja rosinaleiva!! Arbuusi ja jäätisetordi kõrvale vaatame telekast Õiget valikut ja no see saade on hea seltskonnaga vaatamiseks just nagu loodud! Naerda saab ja mitte vähe!

Tundub et Stamina seltskond laiskleb pisut, blogi on enne valmis saanud, kui jooksuajad!!

Ja nüüd siis ajad ka olemas:

1-449 Lendoravad 10 punkti (kokku 120 punkti)

Esimese auhinnalise koha saavutas seekord kepikõnni naiskonna Lennutajad esindaja

Anneli 18:22,6
Janika 36:26,0
Meelis 37:17,9
Tanel 37:18,0
Silja & Ekke 38:40,3

11. Hansapanga Tervisejooksu etapp

12.juuli Männiku ca 3,1 km, jooksevad Janika, Silja, Meelis, Tanel

„Käes on suveaeg, päike meelitab meid….” Ohh seda meeletut kuumust! Kuigi minu arvates on päike täitsa häbematuks kätte ära läinud, meelitamisest on asi ikka väga kaugel.
Meie jooksukamp on väga hõredaks jäänud: mina ja Meelis puhkame, Triin on jalaga rivist väljas, ainukesed kes veel tööle jäänud, on Tanel ja Janika. Kolmapäeva hommikul ei ole ma veel päris kindel, mismoodi see jooksuvärk täna välja näeb. Kuna ilm on palav, et mitte öelda lausa kuum, siis ei saaks öelda, et mõte lisahigistamisest mind väga köidaks. Peale lõunat helistab mulle Meelis ja uurib, kas Tanel on juba helistanud? Et tema olevat Taneliga rääkinud ja Tanel lubanud minuga ise kontakti võtta. No ei ole! Mitte keegi pole helistanud! Lisaks teab Meelis rääkida, et seekord polegi lihtsalt jooks, et on nagu orienteerumise moodi jooks ja pakub et äkki moodustaksime nö puhkajate tiimi, sest üksi oleks üsna nüri seal metsa vahel ekselda. Noh, kui ta arvab et ma kõva kaardilugeja olen, siis ta küll eksib aga võtan siiski pakkumise vastu.
Männiku tee näeb välja samasugune nagu kõik linna teed oma lainetava ja kleepuva asfaldi ja kuivanud ning tolmavate teeäärtega. Stardis jagatakse raja kaarte ning abiks on mõned orienteerumis-vanakesed, kes rohkem ja vähem rumalatele seletavad, kuhu joosta ja kuidas need 2 kontrollpunkti üles leida. Kuulame nende jutu ära, noogutame targalt ja loomulikult ei hakka mööda teed minema, vaid paneme otse läbi metsa. Metsaalune on täis igasugu militaarvärki: rohkem ja vähem lagunenud hooned, kõikvõimalikud augud püsti ja pikali ja külili püssi laskmiseks, kõrged seljandikud, pusade viisi okastraati ja isegi üks bassein. Mõnesaja meetri pärast ei saa mina igatahes enam üldse aru kus me oleme. Ei lähegi kaua, kui kuulen õrnalt finišiväravate piiksatusi ja tundub, et me polegi stardist kuigi kaugele jõudnud aga siis tuleb välja et see on hoopis esimene kontrollpunkt. Sinna on maha pandud matt, kust tuleb üle minna ja ajavõtusüsteem, mis piuksub samamoodi nagu stardi-ja finišiväravad. Mis siis ikka, asume teist punkti jahtima. Ja siis helistab mulle kes? Tanel muidugi! „Nüüd sa siis alles helistad? Ma ootan juba ammu, et millal kallid tiimikaaslased mind taga otsima hakkavad” Tanel on muidugi üllatunud (loodetavasti meeldivalt), kui kuuleb et ma juba metsa all toimetan. „Ah et te moodustasite puhkajate rahvapilliansambli? Ma kahjuks ei jõudnud varem helistada, üks koosolek lõppes ja teine kohe algas ja nüüd alles lõppes see teine ja mõlemad olid MEELISE KOOSOLEKUD!!!!!” (selguse huvides tuleb vist lisada, et Tanel asendab Meelist puhkuse ajal). Igatahes lubab ta, et hakkavad nüüd Janikaga tulema.
Meie aga ragistame natuke põõsastes ja okastraadis ning olemegi peatselt teises kontrollpunktis. Taas üle mati ja suund finiši poole. Topsike vett ja… hüvasti Männiku!

Orienteeruja-Oravate tulemused:

1-453 Lendoravad 10 punkti (kokku 110 punkti)

Tanel 29:25,1
Janika 29:25,5
Silja 42:58,2
Meelis 42:59,9

10. Hansapanga Tervisejooksu etapp

5.juuli Pirita 4 km, jooksevad Janika, Silja, Meelis, Tanel
Käes on meie jooksusarja 10-s ehk esimene juubelietapp (teoorias peaks üks veel tulema aga nii kaugeid asju me igaks juhuks veel ei puuduta….). Ja samuti on käsil minu viimane töönädal enne pikka ja peaks ütlema, et kohe auga välja teenitud puhkust.
Terve päeva jooksul ei toimu mitte mingit suhtlemist jooksu teemadel. Isegi kapten vaikib. Üks aga on kindel, Triinust seekord jooksjat ei ole. Avastan selle kurva tõsiasja juba eelmisel päeval, või oli see veelgi varem, et ta väheke veidralt ringi liigub. Ükspäev lausa mingite poolkarkudega. Lähemal pinnimisel selgub, et tal on jalg jalkat mängides viga saanud ja niipea arstitädi sporti teha ei luba. Kargud (mis, nagu välja tuli, on Taneli omad), on aga täitsa vihased riistad, üsna mehiseid samme saab nendega võtta ja kui ikka hoo sisse saaks, läbiks jooksuraja kõige kõvema ajaga! :)
Ühesõnaga, tööpäeva lõpus ajavad kõik ennast vaikselt vormi ja kuna poisid teatavad et nemad ei viitsi enam Pirita poolt tagasi tulla, läheme kõik oma autodega. Või noh, peaaegu kõik. Võtan veel lombaka Triinu ka peale ja pargin ta Ülemiste raudteejaama, et ta ikka kindlalt rongile jõuaks ja siis ise Pirita poole. Etapp toimub küll üldnimega Pirital aga jooks ise toimub hoopis teises kohas kui eelmine kord. Kui eelmine kord oli velotreki juures, siis nüüd on…….. teisel pool Pirita jõge, võiks vist lühidalt öelda. Autosid on parklas harjumatult vähe, rahvast samuti aga kell on ju ka alles viis. Natuke aega ootamist ja saabuvad Meelis ja Janika. Aga kus siis Tanel? „Paneb asfalti,” teab Meelis rääkida. „Pidi hiljem tulema.”
Mis siis ikka, tuleb vist minna…. Ilm on rõvepalav ja jooksma ei kutsu küll miski. Mind vähemalt. Ja nagu see oleks täna mingi erand, stardis on mul alati selline oikuidaseitahaksjoosta-tunne. Ajangi sõrad vastu ja teatan, et täna kavatsen ma ainult kõndida. Ja jalutuskaaslaseks jääb mulle jällegi Meelis. Rajast polegi suurt midagi rääkida, tüüpiline männimetsa alune. Meelis talitseb oma jooksutungi ca 3,5 km ja kui läbi metsa kostavad finišiväravate õrnad piuksatused, ei pea ta enam vastu. Nagu Sipsiku mere kutse, murdis see heli ta tahtejõu ja jalad hakkasid lausa iseenesest jooksurütmis liikuma. (ohh, kui ilusaid lauseid ma moodustada oskan!!!) Minu tahtejõud seevastu on nagu raudnael ja kõmbin vapralt lõpuni.
Teeme mõned kohustuslikud dringid (Tallinna Veega loomulikult) ja ongi pidulik osa läbi. Janika teab veel rääkida, et Tanel on ka juba rajal aga kuna ta alles alustas, siis ei hakka me teda ootama (mis jooksu aegasid arvestades oli üsna õige otsus). Luuleliselt öeldes keerame lahkudes kolme eri suunda ja ongi selleks korraks jälle kõik.

1-468 Lendoravad 10 punkti (kokku 100 punkti)

Et oleks huvitavam, alustame seekord meie kõige „kiiremast” jooksjast, kellel õnnestus isegi minust „kiiremini” teha, kuigi ma oma arvates lonkisin küll üsna püüdlikult. Mõningatel tekkisid teatud kahtlused, et äkki ma kuskil mäest alla minnes ikkagi mõned jooksusammud tegin……

Tanel 40:12,5
Silja 35:16,7
Meelis 31:27,0
Janika 26:57,7

9. Hansapanga Tervisejooksu etapp

28.juuni Tabasalu 4,4 km, jooksevad Janika, Triin, Silja, Meelis, Tanel
Teisipäeval saame Janikalt meili:

Tere Tallinna Hansapanga Tervisejooksu tiimi kapten,
Tallinna Hansapanga Tervisejooksu 9.etapp toimub 28.juunil Tabasalus. Start on avatud 16-20. Peale Tabasalu etapi läbimist on võimalik külastada Tabasalu Spordikompleksi, kus võimalik ujuda ja külastada erinevaid saunasid. Tervisejooksjatele kiibi ettenäitamisel soodushind!

Vauuuu, seda meie ujumismaniakkidele küll kaks korda pole tarvis öelda!! Ja kohe hakkabki poiste toa poolt tulema….. „Seoses Janika kutsega :) erinevaid saunu proovida, tuletame meelde, et kõik siis homseks kogu vajaliku varustuse kaasa võtaksid (viht, kreemid, pastad, emulsioonid ja muud müstilised aga saunaks hädavajalikud asjad). Loomulikult meie toa poolt tänud ja ovatsioonid meie kaptenile, kes lõpuks ise härjal sarvist haaras ;) T ja M :)”
„Emulsioon on minu poolt!”, hõikan kohe. „Ja mina võtan teile kõigile vitsad!”, lisab Triin. Ja Taneli poolt tuleb vastu: „Vits on vilets oksake ja vitsa võim ei kehti - nagu ütles laulusalm :) Kuigi eks vihastki jääb peale kõva nüpeldamist ainult vitsakimp järgi (oh õudust, varsti tulevad jõulud) :) Aga kui vaadata inimeste lemmikatribuute, siis tundub üks kange sado-maso üritus tulevat :)))))”
Jummel küll, on meil ikka seltskond!! Selleks päevaks on naljad küll läbi, mis aga ei tähenda et nad järgmisel päeval täie hooga jätkuda ei võiks.
Kolmapäeval kümme enne kolme tuleb Janikalt meil:
„Jälle vaikus majas, jah?! No mis siis ikka, vaikime, ega tegijad palju suud pruugigi. Aga mainiksin siiski niimoodi muuseas, et vaiksed hullud pidid need kõikse ohtlikumad olema... Kui te mõtted korraks oma südant soojendava töö juurest eemale suudate rebida ja minu tagasihoidlikku hõiget märkate, siis hõigun välja sellise mõtte, et stardiks täna oma armastatud lennubaasist ilusasti 16:30 (ma mõistan, et me kõik - kaasa arvatud ma ise - armastame oma tööd ja veedaksime seda tehes võimaluse korral tunduvalt rohkem aega, aga teeme rutiini erandi ja karistame end töölt õigeaegse lahkumisega).
Vot siis! Tundub et Janikal on seekord õige kiire töölt lahkumisega. Äkki tahab varakult ujuma jõuda? Tanel, pannes pisut puusse, arvab aga, et käimas on mingi võistlus ja otsustab Janika pakutud minekuaega üle trumbata ning teeb ettepaneku nädala viimase kolmapäeva puhul lahkuda hoopiski 16:00. Nüüd teeb jällegi Janika valed järeldused, kui pakub, et Tanel oma ekstravagantse ettepanekuga näib oma palavalt armastatud tööst justkui tüdinud olevat. „Vale vastus:),” teatab Tanel. „Ei ole masendunud ;) Puhtalt realistlikud kaalutlused, kui me plaanime 16:00 minema hakata, siis on lootust, et me 16:45 tõesti majast välja saame. Ja peale selle ei suuda kuidagi ära oodata seda emulsiooni ja vitsaüritust, mis peale jooksmist tuleb:))))))))))))” Vahepeal selgub, et kohvitoas on toimunud vestlus Janika ujumise teemadel, kuna poisid eeldasid, et kui Janika saatis laiali teate Tabasalu basseinis sulistamise võimalustest, siis on ta seekord ka ise osaleja, kuid täiesti ootamatult (või siis ehk oodatult) on selgunud et taaskord nii siiski ei juhtu. Janika seisukoht on endiselt ujumine vahele jätta ning nahaleotamisest loobuda. Küll aga on ta huvitatud nahavähi toitmisest… uuhhhh, kõlab küll jubedalt!! „Kuulge, üks Triin ei jõua nii palju kirju kustutada, kui ühed sabaga loomad saata! :))) Kell 16:00 on ok lahkuda. PS! FAKSIDE SAATMIST TÄNA EI TOIMU!!” tuleb lõpuks ka Triinu poolt piuksatus.

Kõigi kõhklustest ja kahtlustest hoolimata lahkumegi peaaegu kokkulepitud ajal, ehk siis poole viie paiku. Poolel teel teeme väikese autodevahetuse ja Tabasallu jõuame kõik rõõmsalt ühe auto peal. Parkimiskoht leitud, polegi enam pikka juttu, stardiväravatest läbi ja jooksma. Algul jookseme natuke maad mäest alla mööda Rannamõisa tee äärt, enne kui tee majade vahele keerab. Peaasi et ükski tuttav nüüd mööda ei sõidaks!! Tundub et õnnestus (vähemalt pole siiani keegi veel helistanud ega küsinud, et mida paganat ma seal tee ääres siblisin)! Natuke majade ning võsa vahel sörkimist ja tuleb räige tõus! Kohati on midagi astmete moodi, kohati jälle mitte. Toss on üles jõudes igatahes üsna korralikult väljas aga see-eest milline vaade merele!! Kokkuvõttes võib öelda, et rada oli täitsa lahe ja joostagi, hoolimata õudusttekitavast 4,4 kilomeetrist, täitsa mõnus! Uskumatu, et ma selliseid sõnu üldse kirja suudan panna!! Jooksmise ajal ma muidugi nii ei arva…..
Natuke enne finišiväravaid tulevad meid nagu tavaliselt kollitama-lollitama Tanel ja Meelis. Meelisel muidugi fotokas kaasas!

Kuna tee on kitsas nagu kitserada, õnnestub mul algul täpselt Triinu taga joosta (PS leia mind pildilt) aga siis Meelis tabab mu kavaluse. „Ei tee minust ära joostud ja punase näoga pilte!” röögatan. Põiklen nagu segane, et kaadrisse jäämist vältida.

Viimase lõpu spurdime Triinuga võidu. Kujutate ette mind, pärast 4,4 km jooksmist veel spurtimas?! Aga nii see tõesti oli, ausõna!
Finišis trügime järjekordselt veeauto juurde ja jääme Janikat ootama. Lõpuks saabub temagi ja kõik koos asume rõõmsalt auto poole, et siis Tabasalu Spordikompleks üles otsida. No ja milleks otse sõita, kui saab ka metsiku ringiga? Seikleme elumajade ja ehitusplatside vahel nagu mingid tõelised maailmarändurid. Iga nurga taga vaatab vastu järjekordne tupik. Spordikompleks paistab aga ligi ei pääse kuidagi. Lõpuks õnnestub siiski ületada viimane ülesküntud ehitusriba ja kohal olemegi! „Aga mina?” küsib Janika, kui oleme kõik autost välja pugenud. „Mina ju ujuma ei tule, kuidas ma linna saan?” Kahjuks ei oska me talle muud soovitada, kui minna bussipeatusesse mõnd mööduvat bussi hääletama, sest kogu ülejäänud kamp siirdub nagu üks mees basseini.
Spordikompleksis ootab meid väike aga armas bassein, kus lisaks tavalisele basseinile on veel 2 mullivanni, lastebassein ning auru-ja infrapunasaunad. Basseinist möödudes ja seal raja otstes väikeseid korvpallirõngaid märgates, läheb Triin täitsa pöördesse. „Siia tuleme kindlasti mängima, eksju!” Jajaa, tuleme tuleme aga lähme vaatame enne natuke ringi. Algatuseks ja veega harjumiseks istume natuke aega kõik kambakesi mullivannis, siis läheme basseini veekorvpalli mängima. Meie Triinuga röövime poiste ujumisprillid, jagame ennast kaheks võistkonnaks, ühes Tanel ja Triin, teises mina ja Meelis ning läheb lahti. Võite isegi arvata, et Tanel on nii suur ja pikk, et ma võin ennast ogaraks hüpelda ta ees ja see ei mõju absoluutselt. Lõpuks ei jää enam muud üle, kui talle lihtsalt selga karata või siis üritada ta pikali lükata, et pall kätte saada. Igatahes on see vees rabelemine ütlemata lõbus tegevus. Tükk aega vett vahtu tagunud ja müdistanud, läheme siis saunamõnusid proovima. Võtame kõigepealt ette infrapunasauna. Sätime ennast sinna rivisse ja jääme ootama…. „Mis värk selle infrapunasaunaga õieti oligi?”, alustan. „Kas see pidi millekski eriti hea olema või mis ta muidu teeb?” „See on nagu mikrolaineahi, küpsetab seestpoolt ära,” teab Tanel. Nohh, sel juhul tundub et see küpsemine toimub täiesti märkamatult, sest mina küll aru ei saa, et ma saunas oleksin. Istume nii igaks juhuks veel natuke aega, siis loobume ja kolime ümber aurusauna. No kohe teine tera!! Tuba kuuma auru täis, pingidki nii tulised, et esimese hooga paneb maha istudes kohe jälle püsti kargama. Natuke aega ennast seal aurutanud, kobime jälle basseini. Seekord on väikesed poisid kossupalli ära virutanud ja mängivad ise ühe korvi all. Sulistame siis niisama, kes harjutab selili ujumist, kes proovib topeltkoormusel krooli. Mullivanni ka minna ei saa, seal mürgeldavad mingid tibid parajasti. Järsku hüüatab Meelis, „mullivann on vaba”! Kõik hakkavad kalda poole summima nagu jaksavad. Jõuamegi! Oooo, mõnus, paneme mullid täistuuridel undama ja värvilised lambid vilkuma. Pärast lähevad poisid vist veel natukeseks ujuma, meie Triinuga aga duši alla.
Riietusruumist väljudes tabavad meid kõiki trahvitörtsatused, sest oleme suutnud oma lubatud poolteist tundi tugevalt ületada. Sellest pole aga midagi, Taneli pangakaart aitab ka suuremast hädast välja! :) Tuigume kõik autoni ja kodudesse.

Tabasalu jooksu hiilgavad tulemused:

1-483 võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 90 punkti)

Tanel 20:03,1
Meelis 20:03,6
Triin 26:56,6
Silja 26:57,5
Janika 31:42,1

NB Jälgige, millega Tanel ja Meelis jooksu ajal tegelevad..... las kommenteerivad ise!

8. Hansapanga Tervisejooksu etapp

21.juuni Viljandi maantee äärne mets 4,2 km, jooksevad Silja, Triin, Meelis, Maret

Kõik nüüd kindlasti kohe küsivad, et kes see Maret küll on?!! Ja järgmine küsimus on, et miks ei jookse Tanel ja Janika?!! Aga kõigest siiski järjekorras.

Päev enne jooksu (jessss, sain jälle oma „lemmik” väljendit kasutada!!) astuvad minu tuppa arglikult meie neljapäevase ehk kepikõnni naiskonna „Lennutajad” esindajad Katrin ja Maret, kes kurvalt teatavad, et nende kapten puhkab ja kuna ta on ühtlasi ka nende tiimi ainukese transpordivahendi omanik, siis ei saa nad neljapäeval kuidagi oma etapile, mis toimub Tabasalus ning uurivad ääri-veeri, kas nad saaksid äkki meiega koos tulla ning jooksuetapil ka oma kepikõnni punktid kirja saada? Kuna jooksusarja reeglite järgi on selline asi täiesti võimalik, et kepikõndijad saavad vajadusel oma etapi kirja kolmapäeval ning jooksjad neljapäeval, siis lohutan, et saavad ikka meiega tulla, meil ju tervelt 3 autot tiimi peale!
Kolmapäevane päevasündmus on kindlasti suve algus! Täpsemalt öeldes jõudis suvi kohale kell 15:25. Selle momendi ma muidugi magasin maha (mitte küll otseselt loomulikult, sest ma olin ju ikkagi tööl ja pole just eriti viisakas töölaua taga magada) ja ausaltöeldes ega sel hetkel midagi erilist ei toimunud ka, millest oleks aru saanud, et nüüd!!!!! Aga kohal see suvi igatahes nüüd on!
Päeval saame kapten Janikalt meili:

No nii oravapoisid ja oravatüdrukud, selline teade saadeti...

Tere Tallinna Hansapanga Tervisejooksu tiimi kapten,
Tallinna Hansapanga Tervisejooksu 8. etapi raames külastab Hansapanga Tervisejooksu World Harmony Run.
Kőigil Hansapanga Tervisejooksul osalejatel on vőimalik koos World Harmony Runi rühmaga koos läbi linna sadamani joosta. Jooks toimub politsei eskordi saatel ja seega on ainulaadne vőimalus joosta turvaliselt marsruudil: 8. etapi stardikoht Viljandi maanteel - Pärnu mnt. - Tőnismäe tn. - Kaarli pst. - Harju tn. - Raekoja plats - Pikk tn. - reisisadam. Igale eelpool toodud teekonna läbinule reisisadamas World Harmony Runi T-särk.

Triin reageerib sellele ehtnaiselikult: „Kas ma saan õigesti aru, et täna tuleb läbi linna joosta? Ilusti riidesse siis!” Huh, õnneks on mul täna seelik seljas! Janika teatab lisaks, et on ootamatult tuulepoiste sihtmärgiks sattunud, mille tulemuseks on valus kurk ja nohu ning et tema läheks parema meelega hoopis koju põdema. See mõte aga ei sobi jällegi Meelisele. Selgub et tema on samuti pisut tõbine ning üllatab meid täiesti uue matemaatilise valemiga – 2 tõbist on kokku üks ja lisaks 2 tervet annavadki kokku vajaliku 3 võistkonnaliiget. Juhul kui üks tõbine rajal ära väsib, jõuab vähemalt teine finišisse, et niiviisi võistkonna osalemine ning punktiarvestuses püsimine kindlustada. Janika ei pea oma tervislikku seisundit siiski jooksmiseks sobivaks ning läheb koju.
Pisut enne tööpäeva lõppu selgub, et homne kepikõnni etapp jääb ära, kuna neljapäevane tööpäev on jaanipäeva eelselt 3 tundi lühem ning on arvata, et õhtuks ei laeku ühtegi spordihuvilist. Seega saavad kõik võistkonnad ilma osalemata punktid kirja ning etappi ennast ei toimugi. Katrin loobub spordist täiesti, kuid Maret arvab, et tema siiski liigutaks ennast ja tuleks koos meiega. Loomulikult üritab Triin meie üritust järjekordse faksimisega pidurdada, kuid kolmveerand viis stardime. Viljandi maantee serv on paksult parkivaid autosid täis. Meelis on siiski nii osav, et tal õnnestub parkida nii lähedale, kui üldse võimalik. Vaatan kella ja avastan, et nii vara pole me veel kunagi kohale jõudnud!
Mis siis ikka, läheb jooksuks. Ilm on palav aga siiski pilvealune. Maret sörgib vapralt koos meiega. Rada on seekord eriti nõme, kitsas, pooleldi põõsaste varjus ja kõigele lisaks on veel nõgesed teeservas. Metsa vahele jõudes muutub asi siiski normaalsemaks. Maret on kohe eriti tubli, jookseb meiega koos ja ei ole seda nägugi, et oleks väsinud. Mulle meenub eredalt minu esimene jooksuetapp Kadriorus, 500 meetrit oli minagi seda nägu, et pole üldse väsinud. Eriti eredalt on meeles muidugi järgmine hommik….
Metsa all jääb silma hästi palju prügi, mööblitükke ning vanu lõhutud külmkappe, pesumasinaid ja kes teab veel mida. Uskumatu, et inimesed on viitsinud oma vana külmiku siia metsa vedada, selle asemel et ta prügimäele viia!
Kogu esimese pooleteise kilomeetri jooksul on meie tänaseks klouniks Meelis. Küll on ta meie jooksutempot ahvides teinud puusade nõksudes kiirkõndi, küll jooksnud meist ette ja siis kuskil kännu otsas istudes teeselnud, et küll me ikka liigume aeglaselt, küll niisama nalja visanud. Teise kilomeetri paiku jääb ta meist kuhugi maha. Maret lippab kõige ees, tema järel sörgime juttu ajades meie Triinuga ning kilomeetrid kaovad nagu nõiaväel. Juba ongi käes kolmanda kilomeetri silt ning eemalt kostab lausa jumaliku helina finišiväravate piiksumine. Järsku jõuab meile järgi Meelis, käes suur kimp piibelehti, kunstipäraselt kõrrega kokku seotud. „Kes esimesena finišisse jõuab, saab lilled!” hõikab Meelis. Ja paneb ise ajama. Kohe võtab tuld ka Triin ja kihutab talle järgi. Triin küll ei võida aga lilled saab siiski.
Kuna kella kuue paiku peaksid saabuma World Harmony Run’i jooksjad, on kohal juba päris mitu kaamerat ning esimesed intervjuud käimas. Otsustame, et ei hakka täna intervjuud andma ning siirdume otse veeauto juurde. Triin teeb meile väikese venitusprogrammi, mis võib-olla natukenegi päästaks Maretit homsest lihasevalust. Eemale rohule minnes pritsin topsi jäänud veetilgaga pisut Meelist, kes ei ole kade poiss ja lajatab mulle oma veejääkidega piki jalga. Oota sa mul veel… Venitused tehtud, teeme ühe joogiringi veel ning oma järjekordse topsipõhja kallan Meelisele pähe. Nüüd järgneb korralik veesõda, mille ohvriteks langevad isegi mõned süütud kõrvalseisjad.
Ja siis saabuvad kauaoodatud rahujooksjad, põlev tõrvik esimese jooksja käes ning panevad otse jooksukohast mööda.....! Einoh, väga tore, täna kuulutab raadiost iga poole tunni tagant, et mitte kuskil ei tohi tuld teha ja need hullud kimavad lahtise tulega otse metsa! Kolonn õnnestub metsast siiski tagasi õigesse kohta meelitada, seejärel toimub jooksu tutvustamine, väike intervjuu jne. Meie sätime oma tilkuvate riietega siiski minekule.

Autos sõites mõtlen, et oleks täna kellelgi fotokas kaasas, saaks Mareti jooksuetapi ka jäädvustada. Tuleb välja et Meelisel ongi, aga pagasnikus. Pakun, et teeme siis linnas ühe pildi, kui Maret ja Triin maha lähevad aga Meelis peab kohe sealsamas auto kinni ja õngitseb fotoka välja. Ronime Triinu ja Maretiga põlvini maantee äärse tolmuse rohu sisse ja kuna Triinul on lilled juba olemas, rebin omale sealtsamast ühe rakvere raipe kaunistuseks. Triin, kes seisab juhuslikult meie kolmiku keskel, pakub, et teeks võitjate pildi, kus nö esikolmik hoiab üksteisel õlgade ümbert kinni. Jõuan ainult kobiseda, et sellelt pildilt jääb küll mulje, nagu Triin oleks midagi võitnud… aga juba on pilt tehtud. Siis teeme teise pildi autokapotilt taimeriga, et Meelis ise ka peale jõuaks (ja pange tähele, et mitte meie ei ole viltu, vaid kapott on kaldu ;-)).
Ülimalt rahulolevatena sõidame edasi linna poole. Esimene peatus on Triinu soovil Pärnu maanteel Õnnepalee ees. „Lilled on juba olemas, nüüd on siis vaja mees leida!”, viskab ta ise nalja! Järgmise peatuse teeme Mareti soovil Rävala puiestee kandis, täpselt sex shopile viitava sildi kõrval. On meil ikka kaader!!! Mina olen korralik nagu alati ja lasen ennast tagasi lennujaama transportida, et sealt auto võtta ja koju vurada.

Tulemused sedakorda sellised:

1-436 võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 80 punkti)

Meelis 25:22,9
Triin 25:25,1
Silja 25:29,6

Kepikõndijate võistkonna Lennutajad esindajana

Maret 25:32,9

Ahjaa, aga et mis siis Tanelist sai!!? No Tanelil on sellel aastal eriti raju jaanipäev plaanis ja ta sõitis juba teisipäeval selleks ettevalmistusi tegema, muru niitma, tulesüütamist harjutama, vorstikärsatamisega kätt proovima ning ennast üleüldse vastavasse konditsiooni viima!
Nohh, ärge siis kõike ka uskuge mida ma siin kokku patran. Tegelikult õnnestus tal ülemuselt väike puhkus välja rääkida ja sõitis teisipäeva õhtul ära. Muidugi ei lubanud me tal niisama igasugust kohustundlikkust hüljates lahkuda, vaid ta pidi kindlustama, et üks kahest, kas Triin või Janika tema asemel kindlasti jooksmas oleks. Esmaspäeval lubasid nad seda veel mõlemad…

PS Ja mis mul veel tagantjärgi meelde tuli! Pärast seda kui olime jooksu lõpetanud, anti kõigile teada, et kuuma ilma tõttu oli rada seekord lühem kui 4,2 km. Oli hoopis 3 millegagi. Voh!

7. Hansapanga Tervisejooksu etapp

14.juuni Pääsküla raba 3,5 km, jooksevad Silja, Tanel, Meelis

Aga mina puhkan! Nänänääää!! Ülemus sõitis komandeeringusse, ilmad läksid mega ilusaks ja kuna mul on niiiii palju kasutamata puhkust, siis tekkis esmaspäeval äkkmõte nädalasest rannapuhkusest.
Kolmapäeva hommikul käin korra töölt läbi. Kuulen, et Janika läheb tööasjus Pärnusse ja kui me vetsu ukse taga juhuslikult kohtume, uurin kas ta jooksma ka jõuab. Kahjuks ei oska ta midagi konkreetset vastata.
Lasen töölt jalga ja kiman otse randa! No mida ilma!!! Tuul on nii metsik, et suuri vaevu õnnestub tekk maha panna, olen sunnitud kõiki nelja nurka ISE korraga kinni hoidma, et siis kiirelt keskele prantsatada. Selle paarikümne sekundiga on tekk aga juba paksult liiva täis tuisanud. Kreemitan ennast sisse ja heidan samahästi kui liivale, tekki seal all polegi suurt näha. Olen nii ca 5 sekundit…. No ei, pole võimalik! Liiv tuiskab üle kogu näo ja keha, krõbiseb kõrvades ja kui keegi veel mööda juhtub minema, siis sammudest tuleb selline pilv, et liivaterad torgivad kohe lausa valusalt. Muud ei jää üle, kui võtta särk, tõmmata see pähe kuni lõua alla välja ja siis pikali heita. Uskumatu!! Vahepeal käin ennast meres loputamas, kuna tuul on kreemisele nahale nii paksu liivakihi peale puhunud, et tundub et päike sellest küll enam läbi ei võta.
Kella 2 paiku saan kõne Meeliselt. „Kas sa jooksma täna ikka tuled?” „No ma ei teaaa…. Kuidas teil seal muidu olukord on? Janika vist ei jõua Pärnust tagasi aga Triin?” „Triin ka ei saa tulla, tal mingi võistlus.” Baaahhhh…. Kui mina nüüd ka ei lähe, siis meie võistkond ei saagi jooksu kirja, sest vähemalt 3 liiget peavad raja läbima. Tundub et pean vist minema olukorda päästma. Pirisen igaks juhuks veel natuke erinevatel teemadel, a la ilm on palav ja tee pikk ja üleüldse ei tahaks selle kuumaga kuskile Hiiule kaarutada. Meelis on nõus mulle järgi tulema, kui ainult….. kui ainult ta ei oleks sel päeval motorolleriga ja paraku pole tal kahte kiivrit. „Kas Taneli autos konditsioneer töötab? Kevadel oli tal sealt miski vedelik puudu.” Selgub et salapärane vedelik on endiselt puudu aga Tanel on igati valmis hoolitsema, et ma ei peaks paksult riidesse panema. Ohh, kohe kergem hakkas! Et mitte kõvasti konditsioneeritud autos ära külmetada, olin juba hakanud paaniliselt meenutama, et kuhu ma talveriided ja villased sokid olen pakkinud. Kui tarvis, lubab ta kõik uksed-aknad kinni hoida…… Nali naljaks aga ta on hea meelega nõus mind kodust peale võtma ja seega on asi otsustatud.
Kella viie paiku stardimegi. Vabaduse puiesteel loeme hoolega tänavanimesid, et õiget keeramist mitte maha magada, kuigi on praktiliselt võimatu maha magada tänavat, kuhu keerab nii palju autosid. Pargime ära ja juba leiamegi Meelise, kes oma väikese kaherattalisega ringi põristab. Jalutame starti ja…..
…..läks! Täna on siis Tanelil fotokas kaasas. Oleme jooksnud vaevalt paarsada meetrit, kui Tanel järsku kihutama kukub. „Oota nüüd, lõpuspurdi jaoks on liiga vara!!” hõikan talle järgi, kui selgub et tegelikult tahtis ta lihtsalt ette joosta, et meist siis pilti teha. Meelis põikab kohe puude vahele nagu tahaks peitu minna, et siis järgmisel hetkel kelmikalt männi tagant piiludes kaamerale silma pilgutada. „Issver, mehed on ikka nii sigaedevad.” Esimene kilomeeter joostud, avastame et kilomeetripost on maha ja lausa pooleks kukkunud. Eks nüüd hakkavad jooksud edaspidi alates teisest kilomeetrist, nendime. Teatan poistele, et pärast seda kui kõik täna kuulsid, et me kolmekesi jookseme, oldi täiesti kindlad, et mind kantakse taas kätel. Pärast mõistmatuid pilke täpsustan, „nüüd on käes see hetk, kus võiks juba kätel kandma hakata!!!”
Pooleteise kilomeetri pikkuse sirge ja nüri rajalõigu alguses on tee ääres pisike tiigike, kus ujuvad täiesti elus pardid. Loomulikult kupatatakse mind selle lombi äärde linnukestega poseerima. Mis siis ikka, teeme ära, vähemasti saab korrakski puhata. Ja nüüd siis tagasi selle sirge ja nüri rajalõigu juurde, mis kujutab endast tolmavat auklikku teed, päike paistmas lagipähe ja mitte ainsatki varjulist kohta kuskil. Tunnen kuidas kõrvad hakkavad lukku minema ja jään otsustavalt seisma. Aitab küll, enne kui ma pildi täitsa taskusse panen!!! Sellise kuuma ilmaga peaks igasugused jooksmised ära keelama, kindlasti on nad kõike muud kui tervislikud. Jalutame siis kõik kolmekesi kuni 3. km sildini. Võtan Tanelilt fotoka, et poistest ka pilti teha, kui nad lihtsalt minema jooksevad. Üritan neid siis vähemalt selja tagant tabada aga….. kurja küll, ma ei leia on-off nuppu üles!!!!! Appiii!! Keerutan seda fotokaks nimetatud liistakat tükk aega käes aga no ei ole!!! Läheb ikka tükk aega, enne kui sellise nupu leian, millega aparaadile pildi ette saab. No ja poisid on selleks ajaks juba… ma ei teagi, lõpetanud vist!
Paarsada meetrit enne finišit on järjekordselt rada katmas paks liivakiht. Tundub et neil muutub traditsiooniks inimesed enne finišiväravaid ikka korralikult tühjaks pigistada. Ja siis juba saabuvad abiväed. Taneli ja Meelise näol loomulikult. Tanel teeb veel mõned pildid ja hoolimata sellest, et finiš on ainult mõne meetri kaugusel, tuleb jälle väike käbisõda. Kõigile finišeerijatele antakse auhinnaks väike pakike Mayeri pesupulbrit (eelmine kord kusjuures anti Sporditähe ajakiri aga need olid selleks ajaks otsas, kui meie lõpetasime. Mis oli neist muidugi väga inetu).
Ei ei, me ei unustanud Tallinna Vett juua!! Kosutava märjukese kõrvale arutavad Tanel ja Meelis, millises veekogus spordipäev lõpetada. Välja on pakkuda TOPi ujula, Harku järv ja Kakumäe rand. Mina pakun välja Kakumäe ranna, sest esiteks, suvi on käes ja igasugused siseujulad täiesti out ja teiseks, Harku järve vesi läheb minu arust iga aastaga aina jõledamaks. Pealegi peab Tanel mind koju viies nagunii sealtkandist läbi sõitma. Esialgu jääbki siis Kakumäe. Asume tagasiteele, meie Taneli autoga ees ja Meelis oma kintsuväristajaga meil sabas. Teel otsustame siiski ringi, et läheme ja vaatame, mis värvi see järvevesi praegu õieti on ja kui on ikka jube, siis läheme edasi mere äärde. Tundub et see kergelt rohekas vesi neile sobib. Mina istun niisama kaldal ja vaatan kuidas tüdinud lapsevanemad oma võsukesi veest välja ja eemale üritavad saada. Ja ei lähegi kaua, kui kaks mehemürakat nagu Kalevipojad veest välja astuvad. Sõnatult haaratakse minust kahelt poolt kinni ja hakatakse vee poole kandma. Rabelemine ja karjumine siin ilmselt tulemusi ei annaks, niisiis lasen ennast lõdvalt rippu ja ütlen nii rahuliku häälega, kui sellises olukorras üldse võimalik: „kui te mind sinna vette panete, siis ma ei tule mitte kunagi enam teiega jooksma.” See mõjub paremini kui igasugune abrakadabra või meeleheitlik appikarjumine.

1-457 võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 70 punkti)

Tanel 22:27,4
Meelis 22:27,8
Silja 25:38,9

6. Hansapanga Tervisejooksu etapp

07.juuni Harku terviserada 3,8 km, jooksevad Triin, Janika, Silja, Tanel, Meelis

Kolmapäev, kell 15:56
Lendava lendorava lennukas lennupäev

Hei seltsimehed-kodanikud!

Ametlik teadaanne... TEIE TÖÖPÄEV ON LÄBI - MINGE JOOKSMA!!!

Ilma naljata, hakkame nüüd kõik sättimaie ja Harku metsa poole liikumaie. Hopp-hopp-hopp!

Mis te arvate, kes selle leelotamise autor on? Muidugi meie esiorav, kapten Janika, kes on ilmselgelt võtnud seltskonna jooksuks häälestamise raske ülesande enda peale. Ja seda juba teist etappi järjest. Väga tubli temast muidugi aga kuna ta on palunud meil sättima hakata ilma naljata, siis ei tule sellest loomulikult mitte midagi välja.
Tegevus jätkub vastavalt tüüpilisele kolmapäevale, ehk siis selliselt, et meie kallis Triin on ettevalmistanud ning valmis meisterdanud 9-leheküljelised faksid, mis lähevad ca 8le saajale ja võite siis ise ette kujutada, kui palju see saatmine aega võtab. Lõpuks näeb üritus välja selline, et mina panen ühe faksi ühes toas teele, ise lippan autost jooksuriideid võtma. Triin samal ajal lõpetab teise, umbes sama pika faksi koostamise, mida hakkab teise faksiaparaadiga saatma Tanel. Jõudnud asjadega tagasi, valin uue numbri ja faks hakkab järjekordsele saajale minema. Sel ajal tormame Triinuga minu kamorkasse riideid vahetama. Seal avastab Triin, et tal on tingimata vaja vetsu kabiinis dušši võtta. Suudan teda siiski veenda, et see väike duši moodi jublakas ei ole siiski suuremaks dušitamiseks mõeldud ja pealegi, kuidas ta üldse kujutab ette WC poti kohal pesemist. Riided vahetatud, torman mina faksi juurde viimast numbrit valima, samal ajal lõpetab Tanel enda fakside saatmise. Janika on niikaua lihtsalt moraalseks toeks.
Kell on „alles” viis, kui me stardime. Tuleb välja et Meelis on juba kuhugi Mustamäele läinud ja tuleb sealt otse jooksma. Tartu maantee ummikutes õnnestub mul Tanelit edestada ja kohale jõuame Triinuga esimestena. Mõne aja pärast saabuvad ka Tanel ja Janika ning et Meelis on alles kuskil Kadaka tee alguses ummikus, stardime ilma temata.
Ilmavana on meid järjekordselt õnnistanud ilusa ilmaga ja jooksmine tundub suht mõnusana. Tanel ei lase asjal rutiiniks muutuda, kepsutab ringi, korjab meile kõigile ühe lille ja lõpetuseks loobib natuke männikäbidega. Satume käbide loopimisega hasarti nagu alati ning järsku avastame, et Janika on meist kõigist mööda jooksnud. Egas midagi, järele talle!!
1 km silt saabub kiirelt, siis on tükk tühja maad ja järgmisena seisab põõsa kõrval juba 3 km silti. Aga kus siis… ??!! Einoh, loogiline ju, tegemist on ikkagi juba kuuenda etapiga ja 1 km silt on jooksjatele lihtsalt infoks, et ollakse ikka õigel rajal ning mingi teise kilomeetri möödumist ei pane keegi enam tähelegi. Hoog on lihtsalt nii suur. Alles kolmandast hakatakse vaatama, et finiš juba läheneb.
Avastan, et olen järjest jooksnud juba kolm kilomeetrit ja pole üldse vahepeal kõndinud! Enesetunne küll suurem asi ei ole, viimased 800 meetrit pressin toore tahtejõuga ja nagu kiuste tuleb enne lõppu veel paksus liivas sumada, mis võtab need viimsedki jõuraasud. Sellegipoolest ei kavatse ma alla anda ja jätkan jooksmist, pilk klammerdunud valgetele finišiväravatele. Tanel ja Triin on teinud lõpuspurdi ning jooksevad natuke maad eespool, Janika jällegi samapalju minust maas.
Finišis ulatab Tanel mulle kohe topsitäie eluvett made in Tallinna Vesi. Jõuame natuke aega seista ja hingeldada, kui äkki sajab nagu selgest taevast kohale Meelis. Issver, kas tal juba joostud?!!! Täitsa lõpp!
Pärast seda pudenebki seltskond sujuvalt laiali, mina mööblipoodi, Triin trenni, Janika koju ja poisid ujuma ning seega ei saagi keegi teada, mis toimus TOPi ujulas. Kuigi meie staažikad lugejad ilmselt õrnalt aimavad….

Ja nüüd siis 6.etapi tulemused:

1-518 võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 60 punkti)

Meelis 16:38,7
Tanel 22:04,6
Triin 22:04,9
Silja 22:57,2
Janika 23:16,4

PS kuulutame välja kirjutamisvõistluse teemal „Mida tegid Tanel ja Meelis kolmapäeval TOPi ujulas”. Kõik, kellel hea fantaasia või muidu sulg sügeleb, võivad välja pakkuda oma variandi ja selle kommentaaridesse kirja panna. Kolmapäevaks valivad Tanel ja Meelis kõige tõepärasema või siis hoopis fantaasiarohkema kirjutise ning selle autor saab Lendoravate tiimi fännisärgi ja mis kõige vingem, järgmise etapi Pääsküla rabas meiega kaasa joosta, kohata oma lemmiktegelasi, küsida autogrammi ning kogeda kõike seda, mida ta siiani blogi lugedes on ainult ette kujutada saanud.

5. Hansapanga Tervisejooksu etapp

31.mai Nõmme 4 km, jooksevad Tanel, Janika, Meelis, Silja

Seekordne jutt tuleb lühike ja konkreetne. Oma lemmik-parasiitväljendit seekord kasutada ei saagi, kuna „jooksule eelneval päeval” midagi märkimisväärset lihtsalt EI toimunud.
Jooksupäeval olen mina suhteliselt ebasportlikus vormis, tuju kõigub nulli ja sellest allpool olevate numbrite vahel ja paljas mõtegi kuskil metsa vahel higistamisest tekitab pehmelt öeldes külmavärinaid. Ka ülejäänud seltskond on kuidagi tasane. Tea, kas see on tingitud kiirest ja toimekast tööpäevast (ega ma ausalt öeldes kedagi päeva jooksul näinud polegi) või on seal midagi muud, aga tavapärast meilimist ja kilkamist pole. Kella ühe paiku päeval saabubki Janikalt esimene ärev järelpärimine:

Hirmus imelik päev on täna, lausa erandlik. Täielik vaikus, ei mingeid särasilmseid äkk-küsimusi teemal "nooh, kas täna jooksma tuled?". Õhus pole tunda ka varasematele kolmapäevadele iseloomulikke positiivse laenguga elektroode, mis tekitavad tunde, et täna on SEE KOLMAPÄEV.
Mis siis ikka, ma tunnen siis ise huvi, et kuidas on. Arvuti ei edasta küll väga adekvaatselt näoilmeid ja ammugi mitte hääletooni, aga kujutage nüüd kõik ette, et mul silmad säravad ja esitan rõõmsameelselt küsimuse "Kuidas tänase väikese metsas ringi silkamisega on?"

Päev on tõeliselt kiire! Jõuan vaid korraks arvuti taha istudes selle teate läbi lugeda, kui kargan püsti ja torman edasi. Tundub et sama teevad ka ülejäänud kolm kambajõmmi, sest Janika rõõmusüst jääb vastusteta. Paar tundi hiljem astub tuppa murelik Janika ise, tundes nüüd juba tõsist muret seltskonna apaatsuse üle. Lohutan teda, et kõik on korras, jooks toimub ja et rahval on ilmselt lihtsalt kiire päev.
Meie kaks ekipaaži stardivad eraldi. Kuna mina pean enne jooksu minema oma uue korteri võtmetele järgi, jõuavad Tanel ja Janika oluliselt varem kohale. Telefoninõupidamise tulemusel leiame Taneliga, et kuna mul läheb veel suti aega, siis hakaku nemad aga jooksma, meie tuleme Meelisega järgi kohe kui ma valmis saan.
Kui meie Meelisega jooksupaika jõuame, on jooks juba ammu alanud! J Oiii, kuidas ei taha joosta! Ja jooksuriideid ka ei taha selga panna. Ja üleüldse ajab see näost punaste ning higistavate inimeste nägemine mind iiveldama. Loivan vaikselt vigisedes siiski stardi poole. Tanel on oma 4 km juba lõpetanud ning kohe saabub ka Janika. Kuna pärast jooksu on jälle basseini minek, toimub tavapärane Janika meelitamine, mis lõppeb samuti tavapäraselt haleda läbikukkumisega! Lepime Taneliga ujulas kohtumise kellaaja kokku ning üsnagi vastumeelselt astun läbi stardiväravate. Oleme kahekesi nagu Ohh ja Ahh matkal. „Nii, joosta ma täna igatahes ei ka-va-tse!!!” deklareerin üsnagi konkreetselt, „aga sina jookse jookse, kui sa nii kangesti tahad,” luban lahkelt Meelisele. Ta otsustab siiski mulle seltsi pakkuda ja nii me siis jalutamegi, või noh, ütleme nii et kõnnime kiirelt, vaatame loodust, ilusat ilma, ümberringi sebivaid jooksjaid ning arendame vestlust teemal, miks ikkagi inimestele meeldib joosta, kui see tegevus ometi väsitab, ajab higistama, hingeldama ja mida kõike veel.
Rajal on üks päris järsk tõus ja üks täiesti räige laskumine! Kuna Meelise koormus jääb oodatust lahjemaks, siis pakun talle lahkelt tõuse kaks korda võtta. Ja kujutage ette, seda ta ka teeb! Ise veel kangesti rahul, et nüüd ometi saab ähkida ja higistada. Laskumistel sunnib ta ka mind sörkima. Olgu olgu, aga ainult siis kui tee läheb mäest alla, kuigi mõni neist nö laskumistest ei näe üldse sedamoodi välja….ohhhhh!!
Viimased paarsada meetrit finišini sörgime püüdlikult ja ise itsitame, et kuidas vastutulijad, kes alles startisid, võivad vaadata, et küll need kaks on pärast raja läbimist ikka värske olemisega.
Siirdume TOPi ujulasse ja avastame, et Tanelit polegi veel seal. Kuna mina kohmitsen oma asjadega võimatult kaua, silkab Meelis ruttu ujulasse et jõuaks võimalikult palju ära ujuda selleks ajaks kui mina ükskord sinna jõuan. Jätkan riietusruumis oma võimatut kohmitsemist, kui äkki, olles ise peadpidi riidekapis, kuulen kedagi enda kõrval püüdlikult tere ütlemas. Vaatan vasakule ja näen Tanelit. „Nähh, alles nüüd jõudsid?!”. „Nojah, ootasin teid ujula ees autos ja jäin magama…” Hihiiii, hea et enne pimedat üles ärkas! Kupatan ta ruttu ujulasse Meelisele järgi. Ise piirdun seekord ainult aurusaunaga. No ei viitsi seal basseinis summida, ei viitsi!!

Jooksjate/jalutajate tulemused sedakorda sellised:

1-518 võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 50 punkti)

Tanel 18:40,2
Janika 28:35,6
Silja 33:39,5
Meelis 33:40,0

4. Hansapanga Tervisejooksu etapp

24.mai Ülemiste mets alias KuskilPäraPõrgus 4,3 km, jooksevad Triin, Silja, Meelis, Tanel

Kõigepealt pean teatama, et esmaspäeval suutsin korraldada midagi sellist, mille nimeks võiks panna „Silja uskumatud seiklused Rävala parkimismajas” (see on lausa omaette lugu) ja mille tulemusel õnnestus mul jalga pisut välja väänata. Ehk siis see oli praegu vabandus „kui-mu-kolmapäevased-jooksutulemused-ei-peaks-olema-piisavalt-eeskujulikud-siis-teate-põhjust”.

Päev enne jooksu (see sõnaühend hakkab mul juba parasiitväljendiks kujunema) toimetan tööl nagu tavaliselt, siiberdan mööda kontorit ringi ning istun siis oma laua taha. Vaatan arvutiekraani ja nagu ei näe hästi kõike, mis sealt paistma peaks. Vaatan ikka ühelt ja teiselt poolt, kui äkki märkan…. ekraani ülemise serva külge on tekkinud kollane post-it paber, millel kiri:

24.05.06 JOOKSMINE JA UJUMINE
NB! Vorm tagada! (see viimane on lausa punasega)

Pärin aru Tanelilt, kes on ainukesena mu msn-is onlines. Tema muidugi väidab et ei tea midagi aga pakub, et äkki Outlook tegi meeldetuletuse!!! Noh, selge see et Outlook, tehnikasajand ju!
Kuna üritus toimub mingis imelikus kohas ja on karta et võib vihma sadada, saadan autojuhtidele igaks juhuks jooksu kodulehelt pärit spikri kohalejõudmise juhistega:

Kõige mõistlikum on jätta oma auto Järve Selveri parklasse. Peale auto parkimist tulla Statoili bensiinijaama juures üle Pärnu mnt ja siis diagonaalis läbi pargi. Jõudes Viljandi mnt-le jääb tulla üle raudtee veel ca 500 m ja oletegi kohal.

Ja oletegi kohal!!! Nalja teevad või! Äkki peaks kompassi igaks juhuks kaasa võtma…?
Minu meilile järgneb kohe tihe kirjavahetus teemal, kas keegi on suhkrust, et vihmaga joosta ei saa ning loomulikult moodustavad Tanel ja Meelis kahepeale kohe komisjoni, kes hindab, KUI suhkrust keegi siis ikkagi on. No siin pole mingit küsimust, mina olen raudselt suhkrust ja jahust ja maasikavahust tehtud. Ma olen nagu kukekomm, naljalt üles ei sula ja joosta võin ma vabalt, ainult et selle orienteerumise, mis kirjelduse järgi jätab mulje, nagu oleks start Ülemiste asemel kuskil Raplas, jätaks küll vahele. Janika teatab, et tema on lausa nii sulav, et vihma käes jooksmine võib osutuda lausa eluohtlikuks ning üleüldse tema joosta ei soovi, kui väljas sajab ja on lägane.
Kolmapäeva hommik tervitabki meid metsiku tuule, tumehalli taeva ja ühtlase vihmaladinaga. Vauu! Kui see nüüd õhtuni nii kestab, siis tuleb küll trikoos joosta ja ujumise võib pärast üldse ära jätta. Päeva jooksul ilm siiski selgineb ja õhtuks on päike väljas, kuigi tuul on jätkuvalt selline, et lennuvälja perrooni lipumastid on peaaegu maadligi surutud. Tanel kepsutab suurest õnnest ringi ja käib kõigile isiklikult ütlemas, et päike paistab (nagu me seda ise ei näeks) ja et täna on väga hea päev jooksmiseks! Vahetult enne minekut tuleb ootamatu löök allapoole vööd Janika poolt, kes teatab, et tema ikkagi vihmamärjas metsas joosta ei taha! Mis siis nüüd?!! Kõigest hoolimata jääb ta oma otsusele kindlaks ja minu helge kujutluspilt meie meeskonnast täiskoosseisus jooksurajal lippamas puruneb hoobilt. Seekord siis jällegi neljakesi…
Ja nüüd siis tuleb tänase blogi kõige pidulikum hetk!! Jooksurajale laekub meie võistkonna viies liige Triin!! Kuna Triin on meil siiani olnud hõivatud küll kooli lõputöö kirjutamise, küll jalgpalli võistluste ja ainult ta ise teab mille kõigega veel, siis pole tal lihtsalt olnud aega jooksma tulla. Ka täna ei tee ta täisprogrammi kaasa ja viilib ujumisest, sest läheb õhtul Tallinna Kalevi ja Tartu Rocki vahelisele korvpallivõistlustele kaasa elama.
Pargime auto Viljandi maantee äärde, üsna jooksukoha lähedale, seega jääb kardetud orienteerumine seekord ära. Lunastame Triinule ajavõtmise kiibi ja lähebki jooksuks. Poisid kimavad eest ära nagu tavaliselt, meie Triinuga linta-lonta oma rütmis. Rajal vedeleb kive, puujuurikaid, kohati on paksema liivaga kaetud kohti. Ühesõnaga, tuleb üsna hoolikalt oma jalge ette vaadata, et mitte ninali kukkuda. Ühel hetkel küsib Triin:„kas ma näen õigesti, et seal ees on mägi?” Issver, ongi! Ja üldse mitte pisike! Lähemale jõudes ohkame kergendatult, sest rada keerab enne mäge paremale. Läheneme 1. km sildile. „Misasja!! Alles esimene kilomeeter?!! Mingi nali või?” Võite kolm korda arvata, kes need hüüatused kuuldavale tõi! „Höhöhöööö,” pugistan vaikselt naerda. Küll mina juba tean, kui pikk see kilomeeter on! Ma ju vana jooksukala, neljas etapp ikkagi. Natukese aja pärast siseneme suurest roostes väravast ja olemegi Ülemiste järve sanitaartsoonis, kuhu tavaliselt inimesi niisama kooserdama üldse ei lubata. Kujutad sa ette, siin loksubki meie kõigi joogivesi! Rada läheb täiesti mööda järve kallast. Pakun et Triin võiks sealt mõned paarimeetrised kõrkjad kaasa korjata, nendega hea pärast Saku Suurhallis vehkida. Pärast väikest järelemõtlemist leiab ta, et ei tahaks siiski olla homse lehe esikaanel see naine, kes läks Hansapanga Tervisejooksu ajal järvest kõrkjaid korjama ja ära uppus.
Natuke enne 4. km silti jooksevad meile vastu rõõmsalt naeratavad Tanel ja Meelis. Oh neid küll, nad ikka ei suuda hetkegi ilma meieta olla :P Kui finiši valged väravad juba paistavad, utsitatavad poisid meid spurtima. Mina poiste mesijutu võrku vana olijana loomulikult ei lange, Triin võtab siiski vedu ja kukubki Taneliga võidu kihutama. Kumb võidab, sellest ma täpselt aru ei saagi. Aga tundub et Triin!
Ka seekord ei suuda me lahkuda ilma topsitäie värskendava janukustutajata. Triin näitab meile venituskava, mida me siis hoolsalt, hiiglaslikest mutimullahunnikutest kubiseval rohul, tema näpunäidete järgi hoolsalt teeme. Venituste lõppedes arvab Meelis, et kui tal jalad jooksmisest haigeks ei jäänud, siis pärast seda venitamise värki on tõenäosus selleks üsna suur.

Ujulas….. ahh, seal ujulas on ikka kõik vanamoodi. Meelis teeskleb ujumisrajal edasi-tagasi summides jäälõhkujat, Tanel tal vapralt kannul. Nende ainuke vahe on selles, et Meelis keerab raja otsas sauhh ringi ja ujub kohe edasi (või õigemini tagasi… või noh, oleneb kummalt poolt vaadata), Tanel seevastu vaatab alati korraks ringi ja kui näeb Meelist jätkamas, siis tuleb tal korraks selline vaevatud nägu pähe, et „kas tõesti peab veel ujuma!!”. Aga ta on jätkuvalt vapper ja ei anna niisama lihtsalt alla. Seda enam, et rannahooaeg läheneb ja lihased tuleb rannas patseerimiseks kenasti punni ajada.

Ja kuna ühtegi jooksuetappi ei saa ju normaalselt lõpetada, ei ole seegi kord erandiks. Pisikese fotosessiooni käigus, mida saadab hullumeelne tuul, taustaks vahuste lainetega meri, selgub, et nii mõnigi meist on lausa jumalus.

Seekordsed tulemused:

1-500 võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 40 punkti)

Meelis 20:04.0
Tanel 20:08.3
Triin 32:02.8
Silja 32:24.1

PS kossuhuvilistele infoks, et BC Kalev võitis mängu viimase sekundi viskega ja lõppseisuks jäi 69:68

3. Hansapanga Tervisejooksu etapp

17.mai Pirita velodroom 3,7 km, jooksevad Meelis, Tanel, Silja, Janika

Olgu, võtame kohe pinged maha – rätik sai seekord kaasa!! ;)

Päev enne jooksu leiame tervisejooksu kodukalt pisut ähvardava teate:

Kiipide kasutamist õige omaniku poolt kontrollitakse videokaamera abil. Iga etapi kõik osalejad võetakse videolindile. Kui korraldajat informeeritakse ja/või korraldaja tuvastab, et kiip on antud kasutada mõnele teisele isikule, on vastavalt sarja juhendile korraldajal õigus tühistada kogu tiimi tulemus etapilt, millel tuvastati kiibi üleandmine.
Kuigi Hansapanga Tervisejooksul ei ole distantsi läbimise kiirus üheski arvestuses oluline, eeldavad korraldajad siiski, et kõik osalejad läbivad ikkagi kogu distantsi. Kui distantsi pikkuseks on 3,4 km, siis ei saa kuidagi etapi ajaks tulla näiteks 7 minutit!

Huh, hea et meie mingit sellist pättust pole teinud! No ja me oleme ju nii korralikud ka, et meil ei tuleks sihuke asi pähegi (siia lõppu tahaks nüüd panna Messengeri süütu näoga inglikese smaili).

Kolmandale jooksule läheme seekord neljakesi. Janika on terveks saanud ja jälle jooksuvormis. Kella 5 paiku näeme taaskord välja nagu kamp lastekodulapsi, kõigil ühtemoodi sinised särgid seljas ja kontorist lahkudes jääme vahele kambale Jaapani lennundusspetsialistidele, kelle silmad meid nähes kohe mitu numbrit suuremaks lähevad. Kuna jooks toimub Pirital velodroomi läheduses, pargime autod joonelt TOP-i ette ja läheme jalgsi üle Pirita tee jooksupaika. Püüan seltskonda kõnnitee plaatidel keksu hüppama ärgitada aga ainuke kes natukenegi hüppamisele sarnanevaid liigutusi teeb, on Tanel. Kuna algul keegi täpselt ei tea, kuhu minna, võtame sappa kahele ilmselgete joomakalduvustega tüübile, kes siirduvad metsavahelisele rajakesele. Metsaalune on paksult täis männikäbisid ja no pole vist vaja pikalt mõistatada millega me kohe tegelema hakkame? Ei ei, hoolimata meie võistkonna nimest Lendoravad, ei hakka me käbidega maiustama, vaid neid ikka teineteisele vastu pead ja kuhu iganes keegi pihta saab, loopima. Täielik lasteaed, eksole! Aga jube lõbus on sellegipoolest. Meie teejuhtidest parmud põgenevad käbisõda nähes kiirelt.
Jooksupaigas mütsub muusika aga miskipärast ei taha keegi peale minu hoogsa puusanõksuga starti siseneda….
Start! Ja läks lahti! Rada läheb kohe järsult mäest alla ja ees sillerdab Pirita jõgi. No kui siin nüüd pidama ei saa ja kurvi välja ei võta siis… Hoo saab ikka vägeva sisse. Vaevama jääb siiski natuke see, et tagasi peab ju ka kuidagi tulema. Poisid lippavad kohe täiesti ülbelt ees minema. Jõuan veel hõigata, et kas täna toimub jooks sektsioonides?!! ja läinud nad ongi. Phähh, mingu siis! Janika jääb tahapoole, seega jooksen täitsa üksi. Algul läheb rada ikka iga vähe aja tagant jälle mäest alla, mis muidugi teeb ainult rõõmu. Natuke kitsas on seekord joosta, kuna sama tee on nii minejatele kui tulijatele, sekka nii hoogsalt keppidega vehkivaid kepikõndijaid, kui niisama lonkijaid. Esimese kilomeetri vehin kohe hooga ära joosta aga endiselt olen sunnitud nentima, et küll see kilomeeter võib ikka ÜÜRATULT pikk maa olla! Jooksen ja ootan pikisilmi 2 km silti, sest olen pähe võtnud et enne järgi ei jäta kui 2 km täis. No ei tule!! Ähh, kõnnin siis vahepeal natuke. Tagasiteel on veel mõned räiged tõusud ja juba märkangi 3 km silti. No nüüd pole enam palju minna. Pisut enne finišit avastan Taneli ja Meelise laste ronimispuul rippumas. No kiftid mehed! Nemad venitavad!! Tuleb välja et nad on juba lõpetanud ja meid Janikaga tervitama tulnud. Jällegi lööb neis välja ääretu õrnuse ja hoolitsuse hoog ja pisukese pusimise peale tõstetakse mind kahemehe jõul üles ja sõna otseses mõttes kantakse kätel!! Nüüd võite kõik kolm korda arvata, kas tee läheb järsult mäest alla või ei? Aga muidugi läheb! Mõne jubeda hetke jooksul on mul tunne, et kohe künname siia männikoorepurusele teele 3 sügavat vagu, kuhu mõnel põllumajanduslike kalduvustega kodanikul võib tekkida tahtmine poetada mõned kartulimugulad. Minu karjumine on seekord täiesti kurtidele kõrvadele. Õnneks meie maaparanduslikud plaanid seekord luhtuvad ja alla jõudes jookseme peaaegu sülle fotograafile, kes tõenäoliselt jäädvustas kogu meie mäest alla tuleku. Vean näo vapralt naerule ja hüppan maha, et siis kerge spurdiga finiš läbida.
Teeme Janikat oodates mõned venitused ja siis jälle tuttava paagiauto juurde. Vett jooma muidugi! Istume natuke velodroomi ääres ja arutame, kas oleks nürim joosta 10 neljasaja meetrist ringi velodroomil või 4 km metsa all. Mets oleks kindlasti mitmekesisem aga ka velodroomil on omad võlud kõrgete kaldseintega kurvide näol, vat seal peaks ikka hoo sisse võtma, et mitte seinalt alla kukkuda.
Tagasiteel ei suuda poisid jälle kuidagi käbideta läbi ajada. Pisikesi männikäbijuppe nähes meenub mulle, et jooksurajal olid vahepeal ilusad suured kuusekäbid maas….
Ja taaskord ei õnnestu meil Janikat ujuma meelitada!! Oleme juba kõik oma oskused mängu pannud aga ei midagi! Janika läheb kodu poole suunduvat bussi otsima ja meie ujulasse. Seekord tundub ujula kuidagi jahe olema. Maksim, kes töötab meie käitluses ja kelle ma vettehüppe puki otsas istumas leian arvab, et äkki on kütteperiood läbi. Katsun varbaga vett…. no õnneks seda ikka veel soojendatakse! Lobiseme natuke, tema läheb sauna, mina teen vees mõned kiiremad ringid. No ja lõpp on nagu tavaliselt, pole vist mõtet kirjeldama hakata. Muidugi kui mitte välja arvata Meelise pidulikku lõpuhüpet, millega ta kõigile ilmselt muljet üritas avaldada, kuid mille käigus tal mõlema jala sääremarjad krampi läksid ja ujumisprillid nina otsa hüppasid. Vees abitult hulpides üritas ta Tanelile kõigest väest SOS signaali edastada aga kogu see pilt oli niivõrd naljakas, et Tanel, selle asemel et Meelisele appi tõtata, suurest naerust ise peaaegu ära uppuma pidi.

Jooksutulemused olid meil siis seekord sellised:

1-535 Võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 30 punkti)

Meelis 16:40,6
Tanel 16:47,0
Silja 23:20,1
Janika 25:04,4

2. Hansapanga Tervisejooksu etapp

10.mai 2006, Merimetsa 3,5 km, jooksevad Silja, Meelis ja Tanel.

Kõigepealt vabandan kõigi huviliste ees, kes on kannatamatult oodanud järgmist lugu ja mina va laiskvorst olen seanahka vedanud. Ega siin ei päästa vabandused, et oli kiire ja vahepeal olin üldse Eestist eemal ja…. Aga nüüd siis asja juurde!
Päev enne jooksu saame kapten Janikalt informeeriva meili 2.etapi tutvustusega ning teatega, et ta haiguse tõttu osaleda ei saa. Seekord jookseme siis kolmekesi aga sellest polegi väga hullu, kuna punktide saamiseks peavad vähemalt kolm võistkonna liiget etapi läbima. Õhtul suhtlen msn-is Taneliga ja küsin muuhulgas, kas homsed asjad koos juba? Tuleb välja et ta olevat just hakanud kotti pakkima!! Tema uurib jällegi vastu, et kas mul trikoo on kaasas? Trikoo on küll olemas aga pean veel minema sauna rätiku järgi. Saan Tanelilt kiita aga ütlen talle siiski, et ei maksa veel hõisata, kuna mul on võimalus rätiku järgi minek õhtu jooksul veel vähemalt 68 korda ära unustada. Viskame veel nalja, et kui unustangi, siis peavad nemad Meelisega näppu viskama, kumb oma rätikust loobub. Tanel muidugi teeb kohe reklaami oma imearmsale konnadega vannilinale.
Hommikul pakin lapsed autosse ja hakkan tööle sõitma, kui poolel teel meenub äkki…. rätik!!
Tööpäev möödub kiirelt ja ongi aeg hakata sättima. Igaks juhuks informeerin Reinu, oma ülemust, et homme hommikul ma talle kohvi tuua ei saa, sest mul on jalad jälle valusad... Selle peale ta naerab ja ütleb, et toogu ma siis praegu üks kohv juba ette!
Rivistan poisid üles ja minekule! Leiame, et kõige mõtekam oleks minna ühe autoga. Pärast pisukest arutelu, mille sisuks on küsimus, kas minna Meelisega, kes täiesti kogemata sõidab sel päeval ilma lubadeta või Taneliga, kes ei leia autovõtmeid üles, valime autojuhiks siiski Taneli, kuna peale põhjalikku otsimist õnnestub ärakaranud võtmed tabada. Tartu maanteele keerates leiame eest korraliku ummiku. Autos on palav ja autode joru venib lihtsalt võimatult aeglaselt. Viimases hädas ärgitan Tanelit liikluseeskirju rikkuma, mida ta korraliku liiklejana muidugi igati vältida püüab, kuid nagu öeldakse, häda ajab härja ka kaevu ja lõpuks on Tanel sunnitud siiski sooritama sellise manöövri, mille kirjelduse ma siinkohal vahele jätaks. Vahetult enne Stroomi randa jõudmist läbime veel mõned bensukad, kuna väidetavalt saab niimoodi kohe eriti „otse” ja kohal olemegi.
Marsime otsejoones starti ja pikema sissejuhatuseta läheb jooksuks!
Rada on hoopis teistsugune kui eelmisel nädalal Kadriorus. Muru, liiv, muda ja muud looduslikud kattematerjalid, tee läheb metsa alt ja puude vahelt ning kohati tuleb täitsa paksus liivas sumada, on pisut tuuline ja tolmu lendab mehiselt. Aga muidu on ilm super, päike paistab ning jooksmine sujub seekord eriti lõbusalt. Meelis on fotoka kaasa võtnud ja üritab meist Taneliga pidevalt pilte teha, meie jällegi kuidagi kaadrist välja põigelda. Minu kõnnipauside ajal sörgivad poisid kohapeal või lasevad ümber puude slaalomit, ärgitan neid küll, et jookske-jookske kiiremini kui tahate aga nad ei jäta mind. Poseerin 2 km sildi juures ja 3 km sildi juures. Vahepeal tahavad nad mind lausa kätel kanda ning Taneli näpunäidete järgi viskab Meelis mind endale õlale.
Viimased 500 meetrit jookseme korralikult ning finišeerime kõik korraga. Täielik fotofiniš!! Premeerime end taaskord topsitäie Tallinna Vee nimelise janukustutajaga ning jalutame mööda Stroomi randa autode poole tagasi. Enne ärasõitu nõuan laste mänguväljakule kiikuma minekut. Teate küll neid kiikesid, kus otste küljes rippudes nö kaalutakse teine pool üles ja nii kordamööda. Lapsi on seal jube palju ja tundub et nad kõik tahavad just nende kiikedega kiikuda. Mangun ühe kiige natukeseks endale ja kuna Meelis on pisut kergem kui Tanel, siis võtan tema omale paariliseks. Saan seal kiigel ikka sellist lendu et ohhoooo!
Traditsiooniliselt jätkame oma spordipäeva TOP-i ujulas, kuid niipea kui oleme jõudnud ujula välisukseni, saab Tanel telefonikõne ning peale seda teatab, et ta ei saagi ujuma tulla, kuna peab Mustamäele pidurivõimu järgi minema. Mis siis ikka, kui peab siis peab! Ja kujutage ette, hoolitseva inimesena pakub ta mulle enne äraminekut oma konnadega rätikut! Tõeliselt armas! Ujulas toimub tavapärane - Meelis mõõdab basseini edasi-tagasi, ikka krooli ja konna vaheldumisi. Jõuan korra ainult küsida, et „Mitu otsa veel on…..?” Sekka mõned saunaskäigud ja läbi ta selleks korraks jälle ongi.
Jään huviga ootama hommikut ning oma sääremarjade reageeringut. Üllatus-üllatus, kuid sääremari ei tee teist nägugi! Nagu ei olekski eile mitu kilomeetrit maha silgatud! Täitsa vahva!! Tööl selgub et ka Taneli lihased ei ole seekord haiged ning ühiselt leiame, et sportlik vorm on kohal. Uskumatu kui ruttu saab spordipõlgurist tippsportlaseks!

2. etapi tulemused:

1.-545. võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 20 punkti)

Silja 23:30,4
Tanel 23:30,6
Meelis 23:31,9

PS Pange tähele kes seekord võitis.... :-)