23.august Ülemiste mets 4 km, jooksevad Silja, Triin, Meelis, Tanel
Soojenduseks lugege kõik läbi 4. etapp ehk lugu sellest kuidas me eelmine kord Ülemiste metsas seiklesime. Ise lugesin ka ja täitsa naljakas oli! Kusjuures oma tollastest seiklustest parkimismajas jutustan ma siiani. Lihtsalt niivõrd tasemel üritus oli ;)
23. august on lennujaama-peres kohe eriti pidulik päev. Paanilise ringitormamise ja viimasel hetkel asjade kohaleorgunnimise lõpetab väga pidulik ehituslepingu allakirjutamine, saab kõnet kuulata ning tikuvõileibu ja koogikesi süüa.
See, et minuga ikka midagi juhtub, peab aga endiselt paika. Kõigepealt ei saa ma kõrvarõngast kõrvast ära! No ei tule ja kõik, nuta või naera. Meelis lubab mind aidata niipea kui oleme kohale jõudnud. Kui oleme juba pool teed ära sõitnud, nii umbes Pärnu maanteel, jääme foori punase tule taha kõrvuti seisma. Viskan pilgu Taneli auto poole ja näen kuidas Triin keerutab pihus ajavõtukiipi ja siis äkki meenub!!!! Ma unustasin oma kiibi koju! Kuna eelmine jooks lõppes mudas ja poris, siis viskasin oma sopased ketsid nädalavahetusel pesumasinasse, olles enne korralikult kiibi eemaldanud, sest mine tea, järsku talle pesemine ei meeldi. Ja nüüd on see kiip korralikult kodus riiulis. Kerin akna alla ja teen selle uudise kohe sealsamas foori taga teatavaks ka Tanelile ja Triinule.
„Nii, mina täna ei jookse!” teatan väga otsustavalt. „Miks?” imestab Meelis. „No ega ma loll ei ole et niisama hakkan jooksma! Kui aega kirja ei saa, siis ma kohe kindlalt joosta ei kavatse!”
Autod pargitud, järgneb kõrvarõnga eemaldamise operatsioon. Kõik saavad võimaluse proovida, järjekorras siis Meelis, Tanel, Triin, Tanel, Meelis. Oli vist nii…. Mingil hetkel tuleb diagnoos: ainult koos kõrvaga! Ja vat nüüd ma enam ei mäletagi kes selle jublaka mul lõpuks kõrvast kätte saab aga ära ta igatahes tuleb. Hakkame siis rõõmsalt stardikoha poole ragistama.
Igaks juhuks läheme uurime jooksu korraldajatelt, et äkki on mingi variant saada asenduskiip või kuidagi siiski jooks kirja saada. Tuleb välja et kiipi ei anta aga piisab kui läheme pärast jooksu sealt bussist uuesti läbi ja ütleme minu nime ning mõne teise võistkonnaliikme nime, kelle järgi aega arvestada. Mis siis ikka, asume teele. Miskipärast ei hakka keegi jooksma. Isegi poisid mitte. Ja terve tee kõnnimegi. Aga et seda oleks suhteliselt tüütu kirjeldada, siis siit tuleb hoopis fotoreportaaž meie tegemistest jooksu ajal.
Jube lahe kui saaks siia nüüd pildid ka veel üles aga see va Blogger streigib täiega. Juba teist päeva maadlen aga ei midagi. Võib juhtuda et ma pean siia veel kirjutama.... piltide asemel..... aga seniks kannatust!
Soojenduseks lugege kõik läbi 4. etapp ehk lugu sellest kuidas me eelmine kord Ülemiste metsas seiklesime. Ise lugesin ka ja täitsa naljakas oli! Kusjuures oma tollastest seiklustest parkimismajas jutustan ma siiani. Lihtsalt niivõrd tasemel üritus oli ;)
23. august on lennujaama-peres kohe eriti pidulik päev. Paanilise ringitormamise ja viimasel hetkel asjade kohaleorgunnimise lõpetab väga pidulik ehituslepingu allakirjutamine, saab kõnet kuulata ning tikuvõileibu ja koogikesi süüa.
See, et minuga ikka midagi juhtub, peab aga endiselt paika. Kõigepealt ei saa ma kõrvarõngast kõrvast ära! No ei tule ja kõik, nuta või naera. Meelis lubab mind aidata niipea kui oleme kohale jõudnud. Kui oleme juba pool teed ära sõitnud, nii umbes Pärnu maanteel, jääme foori punase tule taha kõrvuti seisma. Viskan pilgu Taneli auto poole ja näen kuidas Triin keerutab pihus ajavõtukiipi ja siis äkki meenub!!!! Ma unustasin oma kiibi koju! Kuna eelmine jooks lõppes mudas ja poris, siis viskasin oma sopased ketsid nädalavahetusel pesumasinasse, olles enne korralikult kiibi eemaldanud, sest mine tea, järsku talle pesemine ei meeldi. Ja nüüd on see kiip korralikult kodus riiulis. Kerin akna alla ja teen selle uudise kohe sealsamas foori taga teatavaks ka Tanelile ja Triinule.
„Nii, mina täna ei jookse!” teatan väga otsustavalt. „Miks?” imestab Meelis. „No ega ma loll ei ole et niisama hakkan jooksma! Kui aega kirja ei saa, siis ma kohe kindlalt joosta ei kavatse!”
Autod pargitud, järgneb kõrvarõnga eemaldamise operatsioon. Kõik saavad võimaluse proovida, järjekorras siis Meelis, Tanel, Triin, Tanel, Meelis. Oli vist nii…. Mingil hetkel tuleb diagnoos: ainult koos kõrvaga! Ja vat nüüd ma enam ei mäletagi kes selle jublaka mul lõpuks kõrvast kätte saab aga ära ta igatahes tuleb. Hakkame siis rõõmsalt stardikoha poole ragistama.
Igaks juhuks läheme uurime jooksu korraldajatelt, et äkki on mingi variant saada asenduskiip või kuidagi siiski jooks kirja saada. Tuleb välja et kiipi ei anta aga piisab kui läheme pärast jooksu sealt bussist uuesti läbi ja ütleme minu nime ning mõne teise võistkonnaliikme nime, kelle järgi aega arvestada. Mis siis ikka, asume teele. Miskipärast ei hakka keegi jooksma. Isegi poisid mitte. Ja terve tee kõnnimegi. Aga et seda oleks suhteliselt tüütu kirjeldada, siis siit tuleb hoopis fotoreportaaž meie tegemistest jooksu ajal.
Jube lahe kui saaks siia nüüd pildid ka veel üles aga see va Blogger streigib täiega. Juba teist päeva maadlen aga ei midagi. Võib juhtuda et ma pean siia veel kirjutama.... piltide asemel..... aga seniks kannatust!
1-358 Lendoravad 10 punkti (kokku 170 punkti)
Triin 56:46,4
Tanel 56:46,9
Meelis 56:48,6
Silja 56:49,6
Niipalju võin veel lisada, et jooks lõppes meil ratsavõistlusega. Ratsudeks olid muidugi Tanel ja Meelis ning üllad ratsapreilid meie Triinuga. Tanel ja Triin võitsid ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar