17.mai Pirita velodroom 3,7 km, jooksevad Meelis, Tanel, Silja, Janika
Olgu, võtame kohe pinged maha – rätik sai seekord kaasa!! ;)
Päev enne jooksu leiame tervisejooksu kodukalt pisut ähvardava teate:
Kiipide kasutamist õige omaniku poolt kontrollitakse videokaamera abil. Iga etapi kõik osalejad võetakse videolindile. Kui korraldajat informeeritakse ja/või korraldaja tuvastab, et kiip on antud kasutada mõnele teisele isikule, on vastavalt sarja juhendile korraldajal õigus tühistada kogu tiimi tulemus etapilt, millel tuvastati kiibi üleandmine.
Kuigi Hansapanga Tervisejooksul ei ole distantsi läbimise kiirus üheski arvestuses oluline, eeldavad korraldajad siiski, et kõik osalejad läbivad ikkagi kogu distantsi. Kui distantsi pikkuseks on 3,4 km, siis ei saa kuidagi etapi ajaks tulla näiteks 7 minutit!
Huh, hea et meie mingit sellist pättust pole teinud! No ja me oleme ju nii korralikud ka, et meil ei tuleks sihuke asi pähegi (siia lõppu tahaks nüüd panna Messengeri süütu näoga inglikese smaili).
Kolmandale jooksule läheme seekord neljakesi. Janika on terveks saanud ja jälle jooksuvormis. Kella 5 paiku näeme taaskord välja nagu kamp lastekodulapsi, kõigil ühtemoodi sinised särgid seljas ja kontorist lahkudes jääme vahele kambale Jaapani lennundusspetsialistidele, kelle silmad meid nähes kohe mitu numbrit suuremaks lähevad. Kuna jooks toimub Pirital velodroomi läheduses, pargime autod joonelt TOP-i ette ja läheme jalgsi üle Pirita tee jooksupaika. Püüan seltskonda kõnnitee plaatidel keksu hüppama ärgitada aga ainuke kes natukenegi hüppamisele sarnanevaid liigutusi teeb, on Tanel. Kuna algul keegi täpselt ei tea, kuhu minna, võtame sappa kahele ilmselgete joomakalduvustega tüübile, kes siirduvad metsavahelisele rajakesele. Metsaalune on paksult täis männikäbisid ja no pole vist vaja pikalt mõistatada millega me kohe tegelema hakkame? Ei ei, hoolimata meie võistkonna nimest Lendoravad, ei hakka me käbidega maiustama, vaid neid ikka teineteisele vastu pead ja kuhu iganes keegi pihta saab, loopima. Täielik lasteaed, eksole! Aga jube lõbus on sellegipoolest. Meie teejuhtidest parmud põgenevad käbisõda nähes kiirelt.
Jooksupaigas mütsub muusika aga miskipärast ei taha keegi peale minu hoogsa puusanõksuga starti siseneda….
Start! Ja läks lahti! Rada läheb kohe järsult mäest alla ja ees sillerdab Pirita jõgi. No kui siin nüüd pidama ei saa ja kurvi välja ei võta siis… Hoo saab ikka vägeva sisse. Vaevama jääb siiski natuke see, et tagasi peab ju ka kuidagi tulema. Poisid lippavad kohe täiesti ülbelt ees minema. Jõuan veel hõigata, et kas täna toimub jooks sektsioonides?!! ja läinud nad ongi. Phähh, mingu siis! Janika jääb tahapoole, seega jooksen täitsa üksi. Algul läheb rada ikka iga vähe aja tagant jälle mäest alla, mis muidugi teeb ainult rõõmu. Natuke kitsas on seekord joosta, kuna sama tee on nii minejatele kui tulijatele, sekka nii hoogsalt keppidega vehkivaid kepikõndijaid, kui niisama lonkijaid. Esimese kilomeetri vehin kohe hooga ära joosta aga endiselt olen sunnitud nentima, et küll see kilomeeter võib ikka ÜÜRATULT pikk maa olla! Jooksen ja ootan pikisilmi 2 km silti, sest olen pähe võtnud et enne järgi ei jäta kui 2 km täis. No ei tule!! Ähh, kõnnin siis vahepeal natuke. Tagasiteel on veel mõned räiged tõusud ja juba märkangi 3 km silti. No nüüd pole enam palju minna. Pisut enne finišit avastan Taneli ja Meelise laste ronimispuul rippumas. No kiftid mehed! Nemad venitavad!! Tuleb välja et nad on juba lõpetanud ja meid Janikaga tervitama tulnud. Jällegi lööb neis välja ääretu õrnuse ja hoolitsuse hoog ja pisukese pusimise peale tõstetakse mind kahemehe jõul üles ja sõna otseses mõttes kantakse kätel!! Nüüd võite kõik kolm korda arvata, kas tee läheb järsult mäest alla või ei? Aga muidugi läheb! Mõne jubeda hetke jooksul on mul tunne, et kohe künname siia männikoorepurusele teele 3 sügavat vagu, kuhu mõnel põllumajanduslike kalduvustega kodanikul võib tekkida tahtmine poetada mõned kartulimugulad. Minu karjumine on seekord täiesti kurtidele kõrvadele. Õnneks meie maaparanduslikud plaanid seekord luhtuvad ja alla jõudes jookseme peaaegu sülle fotograafile, kes tõenäoliselt jäädvustas kogu meie mäest alla tuleku. Vean näo vapralt naerule ja hüppan maha, et siis kerge spurdiga finiš läbida.
Teeme Janikat oodates mõned venitused ja siis jälle tuttava paagiauto juurde. Vett jooma muidugi! Istume natuke velodroomi ääres ja arutame, kas oleks nürim joosta 10 neljasaja meetrist ringi velodroomil või 4 km metsa all. Mets oleks kindlasti mitmekesisem aga ka velodroomil on omad võlud kõrgete kaldseintega kurvide näol, vat seal peaks ikka hoo sisse võtma, et mitte seinalt alla kukkuda.
Tagasiteel ei suuda poisid jälle kuidagi käbideta läbi ajada. Pisikesi männikäbijuppe nähes meenub mulle, et jooksurajal olid vahepeal ilusad suured kuusekäbid maas….
Ja taaskord ei õnnestu meil Janikat ujuma meelitada!! Oleme juba kõik oma oskused mängu pannud aga ei midagi! Janika läheb kodu poole suunduvat bussi otsima ja meie ujulasse. Seekord tundub ujula kuidagi jahe olema. Maksim, kes töötab meie käitluses ja kelle ma vettehüppe puki otsas istumas leian arvab, et äkki on kütteperiood läbi. Katsun varbaga vett…. no õnneks seda ikka veel soojendatakse! Lobiseme natuke, tema läheb sauna, mina teen vees mõned kiiremad ringid. No ja lõpp on nagu tavaliselt, pole vist mõtet kirjeldama hakata. Muidugi kui mitte välja arvata Meelise pidulikku lõpuhüpet, millega ta kõigile ilmselt muljet üritas avaldada, kuid mille käigus tal mõlema jala sääremarjad krampi läksid ja ujumisprillid nina otsa hüppasid. Vees abitult hulpides üritas ta Tanelile kõigest väest SOS signaali edastada aga kogu see pilt oli niivõrd naljakas, et Tanel, selle asemel et Meelisele appi tõtata, suurest naerust ise peaaegu ära uppuma pidi.
Jooksutulemused olid meil siis seekord sellised:
1-535 Võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 30 punkti)
Meelis 16:40,6
Tanel 16:47,0
Silja 23:20,1
Janika 25:04,4
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar