31.mai Nõmme 4 km, jooksevad Tanel, Janika, Meelis, Silja
Seekordne jutt tuleb lühike ja konkreetne. Oma lemmik-parasiitväljendit seekord kasutada ei saagi, kuna „jooksule eelneval päeval” midagi märkimisväärset lihtsalt EI toimunud.
Jooksupäeval olen mina suhteliselt ebasportlikus vormis, tuju kõigub nulli ja sellest allpool olevate numbrite vahel ja paljas mõtegi kuskil metsa vahel higistamisest tekitab pehmelt öeldes külmavärinaid. Ka ülejäänud seltskond on kuidagi tasane. Tea, kas see on tingitud kiirest ja toimekast tööpäevast (ega ma ausalt öeldes kedagi päeva jooksul näinud polegi) või on seal midagi muud, aga tavapärast meilimist ja kilkamist pole. Kella ühe paiku päeval saabubki Janikalt esimene ärev järelpärimine:
Hirmus imelik päev on täna, lausa erandlik. Täielik vaikus, ei mingeid särasilmseid äkk-küsimusi teemal "nooh, kas täna jooksma tuled?". Õhus pole tunda ka varasematele kolmapäevadele iseloomulikke positiivse laenguga elektroode, mis tekitavad tunde, et täna on SEE KOLMAPÄEV.
Mis siis ikka, ma tunnen siis ise huvi, et kuidas on. Arvuti ei edasta küll väga adekvaatselt näoilmeid ja ammugi mitte hääletooni, aga kujutage nüüd kõik ette, et mul silmad säravad ja esitan rõõmsameelselt küsimuse "Kuidas tänase väikese metsas ringi silkamisega on?"
Päev on tõeliselt kiire! Jõuan vaid korraks arvuti taha istudes selle teate läbi lugeda, kui kargan püsti ja torman edasi. Tundub et sama teevad ka ülejäänud kolm kambajõmmi, sest Janika rõõmusüst jääb vastusteta. Paar tundi hiljem astub tuppa murelik Janika ise, tundes nüüd juba tõsist muret seltskonna apaatsuse üle. Lohutan teda, et kõik on korras, jooks toimub ja et rahval on ilmselt lihtsalt kiire päev.
Meie kaks ekipaaži stardivad eraldi. Kuna mina pean enne jooksu minema oma uue korteri võtmetele järgi, jõuavad Tanel ja Janika oluliselt varem kohale. Telefoninõupidamise tulemusel leiame Taneliga, et kuna mul läheb veel suti aega, siis hakaku nemad aga jooksma, meie tuleme Meelisega järgi kohe kui ma valmis saan.
Kui meie Meelisega jooksupaika jõuame, on jooks juba ammu alanud! J Oiii, kuidas ei taha joosta! Ja jooksuriideid ka ei taha selga panna. Ja üleüldse ajab see näost punaste ning higistavate inimeste nägemine mind iiveldama. Loivan vaikselt vigisedes siiski stardi poole. Tanel on oma 4 km juba lõpetanud ning kohe saabub ka Janika. Kuna pärast jooksu on jälle basseini minek, toimub tavapärane Janika meelitamine, mis lõppeb samuti tavapäraselt haleda läbikukkumisega! Lepime Taneliga ujulas kohtumise kellaaja kokku ning üsnagi vastumeelselt astun läbi stardiväravate. Oleme kahekesi nagu Ohh ja Ahh matkal. „Nii, joosta ma täna igatahes ei ka-va-tse!!!” deklareerin üsnagi konkreetselt, „aga sina jookse jookse, kui sa nii kangesti tahad,” luban lahkelt Meelisele. Ta otsustab siiski mulle seltsi pakkuda ja nii me siis jalutamegi, või noh, ütleme nii et kõnnime kiirelt, vaatame loodust, ilusat ilma, ümberringi sebivaid jooksjaid ning arendame vestlust teemal, miks ikkagi inimestele meeldib joosta, kui see tegevus ometi väsitab, ajab higistama, hingeldama ja mida kõike veel.
Rajal on üks päris järsk tõus ja üks täiesti räige laskumine! Kuna Meelise koormus jääb oodatust lahjemaks, siis pakun talle lahkelt tõuse kaks korda võtta. Ja kujutage ette, seda ta ka teeb! Ise veel kangesti rahul, et nüüd ometi saab ähkida ja higistada. Laskumistel sunnib ta ka mind sörkima. Olgu olgu, aga ainult siis kui tee läheb mäest alla, kuigi mõni neist nö laskumistest ei näe üldse sedamoodi välja….ohhhhh!!
Viimased paarsada meetrit finišini sörgime püüdlikult ja ise itsitame, et kuidas vastutulijad, kes alles startisid, võivad vaadata, et küll need kaks on pärast raja läbimist ikka värske olemisega.
Siirdume TOPi ujulasse ja avastame, et Tanelit polegi veel seal. Kuna mina kohmitsen oma asjadega võimatult kaua, silkab Meelis ruttu ujulasse et jõuaks võimalikult palju ära ujuda selleks ajaks kui mina ükskord sinna jõuan. Jätkan riietusruumis oma võimatut kohmitsemist, kui äkki, olles ise peadpidi riidekapis, kuulen kedagi enda kõrval püüdlikult tere ütlemas. Vaatan vasakule ja näen Tanelit. „Nähh, alles nüüd jõudsid?!”. „Nojah, ootasin teid ujula ees autos ja jäin magama…” Hihiiii, hea et enne pimedat üles ärkas! Kupatan ta ruttu ujulasse Meelisele järgi. Ise piirdun seekord ainult aurusaunaga. No ei viitsi seal basseinis summida, ei viitsi!!
Jooksjate/jalutajate tulemused sedakorda sellised:
1-518 võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 50 punkti)
Tanel 18:40,2
Janika 28:35,6
Silja 33:39,5
Meelis 33:40,0
Seekordne jutt tuleb lühike ja konkreetne. Oma lemmik-parasiitväljendit seekord kasutada ei saagi, kuna „jooksule eelneval päeval” midagi märkimisväärset lihtsalt EI toimunud.
Jooksupäeval olen mina suhteliselt ebasportlikus vormis, tuju kõigub nulli ja sellest allpool olevate numbrite vahel ja paljas mõtegi kuskil metsa vahel higistamisest tekitab pehmelt öeldes külmavärinaid. Ka ülejäänud seltskond on kuidagi tasane. Tea, kas see on tingitud kiirest ja toimekast tööpäevast (ega ma ausalt öeldes kedagi päeva jooksul näinud polegi) või on seal midagi muud, aga tavapärast meilimist ja kilkamist pole. Kella ühe paiku päeval saabubki Janikalt esimene ärev järelpärimine:
Hirmus imelik päev on täna, lausa erandlik. Täielik vaikus, ei mingeid särasilmseid äkk-küsimusi teemal "nooh, kas täna jooksma tuled?". Õhus pole tunda ka varasematele kolmapäevadele iseloomulikke positiivse laenguga elektroode, mis tekitavad tunde, et täna on SEE KOLMAPÄEV.
Mis siis ikka, ma tunnen siis ise huvi, et kuidas on. Arvuti ei edasta küll väga adekvaatselt näoilmeid ja ammugi mitte hääletooni, aga kujutage nüüd kõik ette, et mul silmad säravad ja esitan rõõmsameelselt küsimuse "Kuidas tänase väikese metsas ringi silkamisega on?"
Päev on tõeliselt kiire! Jõuan vaid korraks arvuti taha istudes selle teate läbi lugeda, kui kargan püsti ja torman edasi. Tundub et sama teevad ka ülejäänud kolm kambajõmmi, sest Janika rõõmusüst jääb vastusteta. Paar tundi hiljem astub tuppa murelik Janika ise, tundes nüüd juba tõsist muret seltskonna apaatsuse üle. Lohutan teda, et kõik on korras, jooks toimub ja et rahval on ilmselt lihtsalt kiire päev.
Meie kaks ekipaaži stardivad eraldi. Kuna mina pean enne jooksu minema oma uue korteri võtmetele järgi, jõuavad Tanel ja Janika oluliselt varem kohale. Telefoninõupidamise tulemusel leiame Taneliga, et kuna mul läheb veel suti aega, siis hakaku nemad aga jooksma, meie tuleme Meelisega järgi kohe kui ma valmis saan.
Kui meie Meelisega jooksupaika jõuame, on jooks juba ammu alanud! J Oiii, kuidas ei taha joosta! Ja jooksuriideid ka ei taha selga panna. Ja üleüldse ajab see näost punaste ning higistavate inimeste nägemine mind iiveldama. Loivan vaikselt vigisedes siiski stardi poole. Tanel on oma 4 km juba lõpetanud ning kohe saabub ka Janika. Kuna pärast jooksu on jälle basseini minek, toimub tavapärane Janika meelitamine, mis lõppeb samuti tavapäraselt haleda läbikukkumisega! Lepime Taneliga ujulas kohtumise kellaaja kokku ning üsnagi vastumeelselt astun läbi stardiväravate. Oleme kahekesi nagu Ohh ja Ahh matkal. „Nii, joosta ma täna igatahes ei ka-va-tse!!!” deklareerin üsnagi konkreetselt, „aga sina jookse jookse, kui sa nii kangesti tahad,” luban lahkelt Meelisele. Ta otsustab siiski mulle seltsi pakkuda ja nii me siis jalutamegi, või noh, ütleme nii et kõnnime kiirelt, vaatame loodust, ilusat ilma, ümberringi sebivaid jooksjaid ning arendame vestlust teemal, miks ikkagi inimestele meeldib joosta, kui see tegevus ometi väsitab, ajab higistama, hingeldama ja mida kõike veel.
Rajal on üks päris järsk tõus ja üks täiesti räige laskumine! Kuna Meelise koormus jääb oodatust lahjemaks, siis pakun talle lahkelt tõuse kaks korda võtta. Ja kujutage ette, seda ta ka teeb! Ise veel kangesti rahul, et nüüd ometi saab ähkida ja higistada. Laskumistel sunnib ta ka mind sörkima. Olgu olgu, aga ainult siis kui tee läheb mäest alla, kuigi mõni neist nö laskumistest ei näe üldse sedamoodi välja….ohhhhh!!
Viimased paarsada meetrit finišini sörgime püüdlikult ja ise itsitame, et kuidas vastutulijad, kes alles startisid, võivad vaadata, et küll need kaks on pärast raja läbimist ikka värske olemisega.
Siirdume TOPi ujulasse ja avastame, et Tanelit polegi veel seal. Kuna mina kohmitsen oma asjadega võimatult kaua, silkab Meelis ruttu ujulasse et jõuaks võimalikult palju ära ujuda selleks ajaks kui mina ükskord sinna jõuan. Jätkan riietusruumis oma võimatut kohmitsemist, kui äkki, olles ise peadpidi riidekapis, kuulen kedagi enda kõrval püüdlikult tere ütlemas. Vaatan vasakule ja näen Tanelit. „Nähh, alles nüüd jõudsid?!”. „Nojah, ootasin teid ujula ees autos ja jäin magama…” Hihiiii, hea et enne pimedat üles ärkas! Kupatan ta ruttu ujulasse Meelisele järgi. Ise piirdun seekord ainult aurusaunaga. No ei viitsi seal basseinis summida, ei viitsi!!
Jooksjate/jalutajate tulemused sedakorda sellised:
1-518 võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 50 punkti)
Tanel 18:40,2
Janika 28:35,6
Silja 33:39,5
Meelis 33:40,0
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar