16. Hansapanga Tervisejooksu etapp

16.august Harku mets 3,6 km, jooksevad Janika, Silja, Tanel, Meelis

Seekordne põhisegadus on meil poiste leeris. Nimelt on nad veendunud, et seekordne etapp toimub Kadriorus ning valmistanud ette tõhusa jooksujärgse programmi, mis koosneb nii kultuurilisest, kui ka sportlikust osast. Mina miskipärast tean jälle, et jooks toimub hoopis Harku metsas. Ja kui siis hakkame oma teadmisi tervisejooksu kodulehelt võrdlema, selgubki kurb tõsiasi et jookseme Harkus ning poiste kaunid plaanid kukuvad kolinal kokku.
Jaah, tundub et jooksurajad hakkavad ennast ammendama ja ka seal oleme juba korra olnud. Meenutagem 6. etappi, kui korraldasime tööl faksisaatmise ralli, ilm oli ilus ja Tanel korjas meile lilli….. ahhh, milline romantika!!
Ja mis toimub siis seekord! Mingit kirjavahetust ning kihutustööd ei viitsi juba ammu keegi ette võtta. Lihtsalt kui kell saab pool 5, pannakse riidesse ja hakatakse mingis suunas sõitma. Nii ka seekord. Triin ei tule üldse, vaid läheb jalgpalli võistlust vaatama, Meelis, nagu viimasel ajal kombeks, tuleb ringiga, Taneli ja Janikaga kohtume aga kunagise Tihniku Maksimarketi taga tühermaale moodustatud parklas.
Niipea kui autoukse avan, kuulen puulatvade tagant kurjakuulutavat kõminat ja taevas ise on veelgi kurjakuulutavamalt potisinine. „Jookseks kiirelt ära, enne kui selle jubeda vihma kaela saame?” teen ettepaneku. Oleme Janikaga juba ammu starti jõudnud aga Tanelil ei paista kuhugi kiiret olevat. Tuleb lont-lont ega tee vihmavalinguga ähvardavast ilmast väljagi. Süstime rajale ja lõõbime, et kindlasti peab vihmaga jooksu lõpuni ning alles siis kui tagasi autode juurde läheme, tuleb õudne litakas. Umbes teisel kilomeetril kukuvad esimesed piisad, sellised üksikud ning jämedad ja ei saagi aru, kas need tulevad puude küljest või taevast. Saja! Sajaaaa!! Ongi siiani liiga ilusad ilmad olnud, pidevalt päike paistab, viimane aeg ekstreemsuste jaoks, enne kui jooksusari otsa lõppeb. Mõned tilgad kukuvad, siis jälle vaikus. „Nohh, nii vähe siis!!” oleme kõik härga täis. Mõni minut vaikust ja siis hakkab sadama. Esialgu on täitsa lahe aga kui vihmavesi mööda nägu ning selga alla voolab ja püksid jalgade külge kleepuvad, muutub olemine üsna kiirelt oluliselt vähem lahedaks. Mõne hetke jooksul tibutab natuke hõredamalt ja siis virutab jälle täiega taevaluugid valla. Vett tuleb ikka nii põhjalikult, et riietes pole enam ainustki kuiva kohta ja botased lirtsuvad lootusetult. Lisaks on osa rajast mingil tundmatul põhjusel üles kaevatud ja mõnikümmend meetrit tuleb läbida kitsal mudasel rajal olematu tempoga turnides, sest lihtsalt pole võimalik eespool kõndijatest mööda minna. Finišieelne liivatõke on muutunud aga poriseks ja vastikuks ning seda porist liiva on üsna pea meie kõigi jalatsid täis, rääkimata muust sopast ja männiokastest, mis katavad jalgu kuni poolde selga välja.
Vihm ladistab halastamatult. Viimased meetrid on täis porilompe ja nagu oleks veel jõudu, mis lihtlabasest jalgade üksteise ette tõstmisest üle jääb, on tarvis veel ka nende neetud poriloikude ümber manööverdada. Lõpusirge tundub uskumatult pikk (tegelikult umbes sama pikk, kui eelmisel korral) aga lõpuks ometi on ta läbi. Lõpetame üheskoos Taneliga aga enne kui finišeerib Janika, jõuab kohale supersprinter Meelis ja see mitte ei tähenda et ainult jõuab kohale, vaid seda, et tal on juba joostud ka! Jaaah, imestage nüüd!
Seisame lõõtsutades finišiväravate juures ja otse loomulikult nagu nõiaväel on vihmasadu lõppenud. „Kas keegi juua tahab?” küsin iroonilise muigega. Ja esimest korda meie jooksuajaloos, lahkume ilma Tallinna Vett pruukimata.
Kõmbin mornilt auto poole, läbimärg, botased lirtsumas, püksid liibumas jalgade ümber, silmavärv laiali ja näen üleüldse välja nagu mingi karikatuur kuskilt märja särgi showst. Vastutulijad vahivad mind imestavalt ja pisut kaastundlikult. Ma pean ju veel poodi ka minema….

1-410 Lendoravad 10 punkti (kokku 160 punkti)

Meelis 16:24,4
Tanel 23:57,1
Silja 23:57,6
Janika 24:24,0