24.mai Ülemiste mets alias KuskilPäraPõrgus 4,3 km, jooksevad Triin, Silja, Meelis, Tanel
Kõigepealt pean teatama, et esmaspäeval suutsin korraldada midagi sellist, mille nimeks võiks panna „Silja uskumatud seiklused Rävala parkimismajas” (see on lausa omaette lugu) ja mille tulemusel õnnestus mul jalga pisut välja väänata. Ehk siis see oli praegu vabandus „kui-mu-kolmapäevased-jooksutulemused-ei-peaks-olema-piisavalt-eeskujulikud-siis-teate-põhjust”.
Päev enne jooksu (see sõnaühend hakkab mul juba parasiitväljendiks kujunema) toimetan tööl nagu tavaliselt, siiberdan mööda kontorit ringi ning istun siis oma laua taha. Vaatan arvutiekraani ja nagu ei näe hästi kõike, mis sealt paistma peaks. Vaatan ikka ühelt ja teiselt poolt, kui äkki märkan…. ekraani ülemise serva külge on tekkinud kollane post-it paber, millel kiri:
24.05.06 JOOKSMINE JA UJUMINE
NB! Vorm tagada! (see viimane on lausa punasega)
Pärin aru Tanelilt, kes on ainukesena mu msn-is onlines. Tema muidugi väidab et ei tea midagi aga pakub, et äkki Outlook tegi meeldetuletuse!!! Noh, selge see et Outlook, tehnikasajand ju!
Kuna üritus toimub mingis imelikus kohas ja on karta et võib vihma sadada, saadan autojuhtidele igaks juhuks jooksu kodulehelt pärit spikri kohalejõudmise juhistega:
Kõige mõistlikum on jätta oma auto Järve Selveri parklasse. Peale auto parkimist tulla Statoili bensiinijaama juures üle Pärnu mnt ja siis diagonaalis läbi pargi. Jõudes Viljandi mnt-le jääb tulla üle raudtee veel ca 500 m ja oletegi kohal.
Ja oletegi kohal!!! Nalja teevad või! Äkki peaks kompassi igaks juhuks kaasa võtma…?
Minu meilile järgneb kohe tihe kirjavahetus teemal, kas keegi on suhkrust, et vihmaga joosta ei saa ning loomulikult moodustavad Tanel ja Meelis kahepeale kohe komisjoni, kes hindab, KUI suhkrust keegi siis ikkagi on. No siin pole mingit küsimust, mina olen raudselt suhkrust ja jahust ja maasikavahust tehtud. Ma olen nagu kukekomm, naljalt üles ei sula ja joosta võin ma vabalt, ainult et selle orienteerumise, mis kirjelduse järgi jätab mulje, nagu oleks start Ülemiste asemel kuskil Raplas, jätaks küll vahele. Janika teatab, et tema on lausa nii sulav, et vihma käes jooksmine võib osutuda lausa eluohtlikuks ning üleüldse tema joosta ei soovi, kui väljas sajab ja on lägane.
Kolmapäeva hommik tervitabki meid metsiku tuule, tumehalli taeva ja ühtlase vihmaladinaga. Vauu! Kui see nüüd õhtuni nii kestab, siis tuleb küll trikoos joosta ja ujumise võib pärast üldse ära jätta. Päeva jooksul ilm siiski selgineb ja õhtuks on päike väljas, kuigi tuul on jätkuvalt selline, et lennuvälja perrooni lipumastid on peaaegu maadligi surutud. Tanel kepsutab suurest õnnest ringi ja käib kõigile isiklikult ütlemas, et päike paistab (nagu me seda ise ei näeks) ja et täna on väga hea päev jooksmiseks! Vahetult enne minekut tuleb ootamatu löök allapoole vööd Janika poolt, kes teatab, et tema ikkagi vihmamärjas metsas joosta ei taha! Mis siis nüüd?!! Kõigest hoolimata jääb ta oma otsusele kindlaks ja minu helge kujutluspilt meie meeskonnast täiskoosseisus jooksurajal lippamas puruneb hoobilt. Seekord siis jällegi neljakesi…
Ja nüüd siis tuleb tänase blogi kõige pidulikum hetk!! Jooksurajale laekub meie võistkonna viies liige Triin!! Kuna Triin on meil siiani olnud hõivatud küll kooli lõputöö kirjutamise, küll jalgpalli võistluste ja ainult ta ise teab mille kõigega veel, siis pole tal lihtsalt olnud aega jooksma tulla. Ka täna ei tee ta täisprogrammi kaasa ja viilib ujumisest, sest läheb õhtul Tallinna Kalevi ja Tartu Rocki vahelisele korvpallivõistlustele kaasa elama.
Pargime auto Viljandi maantee äärde, üsna jooksukoha lähedale, seega jääb kardetud orienteerumine seekord ära. Lunastame Triinule ajavõtmise kiibi ja lähebki jooksuks. Poisid kimavad eest ära nagu tavaliselt, meie Triinuga linta-lonta oma rütmis. Rajal vedeleb kive, puujuurikaid, kohati on paksema liivaga kaetud kohti. Ühesõnaga, tuleb üsna hoolikalt oma jalge ette vaadata, et mitte ninali kukkuda. Ühel hetkel küsib Triin:„kas ma näen õigesti, et seal ees on mägi?” Issver, ongi! Ja üldse mitte pisike! Lähemale jõudes ohkame kergendatult, sest rada keerab enne mäge paremale. Läheneme 1. km sildile. „Misasja!! Alles esimene kilomeeter?!! Mingi nali või?” Võite kolm korda arvata, kes need hüüatused kuuldavale tõi! „Höhöhöööö,” pugistan vaikselt naerda. Küll mina juba tean, kui pikk see kilomeeter on! Ma ju vana jooksukala, neljas etapp ikkagi. Natukese aja pärast siseneme suurest roostes väravast ja olemegi Ülemiste järve sanitaartsoonis, kuhu tavaliselt inimesi niisama kooserdama üldse ei lubata. Kujutad sa ette, siin loksubki meie kõigi joogivesi! Rada läheb täiesti mööda järve kallast. Pakun et Triin võiks sealt mõned paarimeetrised kõrkjad kaasa korjata, nendega hea pärast Saku Suurhallis vehkida. Pärast väikest järelemõtlemist leiab ta, et ei tahaks siiski olla homse lehe esikaanel see naine, kes läks Hansapanga Tervisejooksu ajal järvest kõrkjaid korjama ja ära uppus.
Natuke enne 4. km silti jooksevad meile vastu rõõmsalt naeratavad Tanel ja Meelis. Oh neid küll, nad ikka ei suuda hetkegi ilma meieta olla :P Kui finiši valged väravad juba paistavad, utsitatavad poisid meid spurtima. Mina poiste mesijutu võrku vana olijana loomulikult ei lange, Triin võtab siiski vedu ja kukubki Taneliga võidu kihutama. Kumb võidab, sellest ma täpselt aru ei saagi. Aga tundub et Triin!
Ka seekord ei suuda me lahkuda ilma topsitäie värskendava janukustutajata. Triin näitab meile venituskava, mida me siis hoolsalt, hiiglaslikest mutimullahunnikutest kubiseval rohul, tema näpunäidete järgi hoolsalt teeme. Venituste lõppedes arvab Meelis, et kui tal jalad jooksmisest haigeks ei jäänud, siis pärast seda venitamise värki on tõenäosus selleks üsna suur.
Ujulas….. ahh, seal ujulas on ikka kõik vanamoodi. Meelis teeskleb ujumisrajal edasi-tagasi summides jäälõhkujat, Tanel tal vapralt kannul. Nende ainuke vahe on selles, et Meelis keerab raja otsas sauhh ringi ja ujub kohe edasi (või õigemini tagasi… või noh, oleneb kummalt poolt vaadata), Tanel seevastu vaatab alati korraks ringi ja kui näeb Meelist jätkamas, siis tuleb tal korraks selline vaevatud nägu pähe, et „kas tõesti peab veel ujuma!!”. Aga ta on jätkuvalt vapper ja ei anna niisama lihtsalt alla. Seda enam, et rannahooaeg läheneb ja lihased tuleb rannas patseerimiseks kenasti punni ajada.
Ja kuna ühtegi jooksuetappi ei saa ju normaalselt lõpetada, ei ole seegi kord erandiks. Pisikese fotosessiooni käigus, mida saadab hullumeelne tuul, taustaks vahuste lainetega meri, selgub, et nii mõnigi meist on lausa jumalus.
Seekordsed tulemused:
1-500 võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 40 punkti)
Meelis 20:04.0
Tanel 20:08.3
Triin 32:02.8
Silja 32:24.1
PS kossuhuvilistele infoks, et BC Kalev võitis mängu viimase sekundi viskega ja lõppseisuks jäi 69:68
Kõigepealt pean teatama, et esmaspäeval suutsin korraldada midagi sellist, mille nimeks võiks panna „Silja uskumatud seiklused Rävala parkimismajas” (see on lausa omaette lugu) ja mille tulemusel õnnestus mul jalga pisut välja väänata. Ehk siis see oli praegu vabandus „kui-mu-kolmapäevased-jooksutulemused-ei-peaks-olema-piisavalt-eeskujulikud-siis-teate-põhjust”.
Päev enne jooksu (see sõnaühend hakkab mul juba parasiitväljendiks kujunema) toimetan tööl nagu tavaliselt, siiberdan mööda kontorit ringi ning istun siis oma laua taha. Vaatan arvutiekraani ja nagu ei näe hästi kõike, mis sealt paistma peaks. Vaatan ikka ühelt ja teiselt poolt, kui äkki märkan…. ekraani ülemise serva külge on tekkinud kollane post-it paber, millel kiri:
24.05.06 JOOKSMINE JA UJUMINE
NB! Vorm tagada! (see viimane on lausa punasega)
Pärin aru Tanelilt, kes on ainukesena mu msn-is onlines. Tema muidugi väidab et ei tea midagi aga pakub, et äkki Outlook tegi meeldetuletuse!!! Noh, selge see et Outlook, tehnikasajand ju!
Kuna üritus toimub mingis imelikus kohas ja on karta et võib vihma sadada, saadan autojuhtidele igaks juhuks jooksu kodulehelt pärit spikri kohalejõudmise juhistega:
Kõige mõistlikum on jätta oma auto Järve Selveri parklasse. Peale auto parkimist tulla Statoili bensiinijaama juures üle Pärnu mnt ja siis diagonaalis läbi pargi. Jõudes Viljandi mnt-le jääb tulla üle raudtee veel ca 500 m ja oletegi kohal.
Ja oletegi kohal!!! Nalja teevad või! Äkki peaks kompassi igaks juhuks kaasa võtma…?
Minu meilile järgneb kohe tihe kirjavahetus teemal, kas keegi on suhkrust, et vihmaga joosta ei saa ning loomulikult moodustavad Tanel ja Meelis kahepeale kohe komisjoni, kes hindab, KUI suhkrust keegi siis ikkagi on. No siin pole mingit küsimust, mina olen raudselt suhkrust ja jahust ja maasikavahust tehtud. Ma olen nagu kukekomm, naljalt üles ei sula ja joosta võin ma vabalt, ainult et selle orienteerumise, mis kirjelduse järgi jätab mulje, nagu oleks start Ülemiste asemel kuskil Raplas, jätaks küll vahele. Janika teatab, et tema on lausa nii sulav, et vihma käes jooksmine võib osutuda lausa eluohtlikuks ning üleüldse tema joosta ei soovi, kui väljas sajab ja on lägane.
Kolmapäeva hommik tervitabki meid metsiku tuule, tumehalli taeva ja ühtlase vihmaladinaga. Vauu! Kui see nüüd õhtuni nii kestab, siis tuleb küll trikoos joosta ja ujumise võib pärast üldse ära jätta. Päeva jooksul ilm siiski selgineb ja õhtuks on päike väljas, kuigi tuul on jätkuvalt selline, et lennuvälja perrooni lipumastid on peaaegu maadligi surutud. Tanel kepsutab suurest õnnest ringi ja käib kõigile isiklikult ütlemas, et päike paistab (nagu me seda ise ei näeks) ja et täna on väga hea päev jooksmiseks! Vahetult enne minekut tuleb ootamatu löök allapoole vööd Janika poolt, kes teatab, et tema ikkagi vihmamärjas metsas joosta ei taha! Mis siis nüüd?!! Kõigest hoolimata jääb ta oma otsusele kindlaks ja minu helge kujutluspilt meie meeskonnast täiskoosseisus jooksurajal lippamas puruneb hoobilt. Seekord siis jällegi neljakesi…
Ja nüüd siis tuleb tänase blogi kõige pidulikum hetk!! Jooksurajale laekub meie võistkonna viies liige Triin!! Kuna Triin on meil siiani olnud hõivatud küll kooli lõputöö kirjutamise, küll jalgpalli võistluste ja ainult ta ise teab mille kõigega veel, siis pole tal lihtsalt olnud aega jooksma tulla. Ka täna ei tee ta täisprogrammi kaasa ja viilib ujumisest, sest läheb õhtul Tallinna Kalevi ja Tartu Rocki vahelisele korvpallivõistlustele kaasa elama.
Pargime auto Viljandi maantee äärde, üsna jooksukoha lähedale, seega jääb kardetud orienteerumine seekord ära. Lunastame Triinule ajavõtmise kiibi ja lähebki jooksuks. Poisid kimavad eest ära nagu tavaliselt, meie Triinuga linta-lonta oma rütmis. Rajal vedeleb kive, puujuurikaid, kohati on paksema liivaga kaetud kohti. Ühesõnaga, tuleb üsna hoolikalt oma jalge ette vaadata, et mitte ninali kukkuda. Ühel hetkel küsib Triin:„kas ma näen õigesti, et seal ees on mägi?” Issver, ongi! Ja üldse mitte pisike! Lähemale jõudes ohkame kergendatult, sest rada keerab enne mäge paremale. Läheneme 1. km sildile. „Misasja!! Alles esimene kilomeeter?!! Mingi nali või?” Võite kolm korda arvata, kes need hüüatused kuuldavale tõi! „Höhöhöööö,” pugistan vaikselt naerda. Küll mina juba tean, kui pikk see kilomeeter on! Ma ju vana jooksukala, neljas etapp ikkagi. Natukese aja pärast siseneme suurest roostes väravast ja olemegi Ülemiste järve sanitaartsoonis, kuhu tavaliselt inimesi niisama kooserdama üldse ei lubata. Kujutad sa ette, siin loksubki meie kõigi joogivesi! Rada läheb täiesti mööda järve kallast. Pakun et Triin võiks sealt mõned paarimeetrised kõrkjad kaasa korjata, nendega hea pärast Saku Suurhallis vehkida. Pärast väikest järelemõtlemist leiab ta, et ei tahaks siiski olla homse lehe esikaanel see naine, kes läks Hansapanga Tervisejooksu ajal järvest kõrkjaid korjama ja ära uppus.
Natuke enne 4. km silti jooksevad meile vastu rõõmsalt naeratavad Tanel ja Meelis. Oh neid küll, nad ikka ei suuda hetkegi ilma meieta olla :P Kui finiši valged väravad juba paistavad, utsitatavad poisid meid spurtima. Mina poiste mesijutu võrku vana olijana loomulikult ei lange, Triin võtab siiski vedu ja kukubki Taneliga võidu kihutama. Kumb võidab, sellest ma täpselt aru ei saagi. Aga tundub et Triin!
Ka seekord ei suuda me lahkuda ilma topsitäie värskendava janukustutajata. Triin näitab meile venituskava, mida me siis hoolsalt, hiiglaslikest mutimullahunnikutest kubiseval rohul, tema näpunäidete järgi hoolsalt teeme. Venituste lõppedes arvab Meelis, et kui tal jalad jooksmisest haigeks ei jäänud, siis pärast seda venitamise värki on tõenäosus selleks üsna suur.
Ujulas….. ahh, seal ujulas on ikka kõik vanamoodi. Meelis teeskleb ujumisrajal edasi-tagasi summides jäälõhkujat, Tanel tal vapralt kannul. Nende ainuke vahe on selles, et Meelis keerab raja otsas sauhh ringi ja ujub kohe edasi (või õigemini tagasi… või noh, oleneb kummalt poolt vaadata), Tanel seevastu vaatab alati korraks ringi ja kui näeb Meelist jätkamas, siis tuleb tal korraks selline vaevatud nägu pähe, et „kas tõesti peab veel ujuma!!”. Aga ta on jätkuvalt vapper ja ei anna niisama lihtsalt alla. Seda enam, et rannahooaeg läheneb ja lihased tuleb rannas patseerimiseks kenasti punni ajada.
Ja kuna ühtegi jooksuetappi ei saa ju normaalselt lõpetada, ei ole seegi kord erandiks. Pisikese fotosessiooni käigus, mida saadab hullumeelne tuul, taustaks vahuste lainetega meri, selgub, et nii mõnigi meist on lausa jumalus.
Seekordsed tulemused:
1-500 võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 40 punkti)
Meelis 20:04.0
Tanel 20:08.3
Triin 32:02.8
Silja 32:24.1
PS kossuhuvilistele infoks, et BC Kalev võitis mängu viimase sekundi viskega ja lõppseisuks jäi 69:68
2 kommentaari:
meiesuguste -soojas toas järjest kaasahaaravamaks muutuva järjejutu lugejate- meelest ja poolest võiks ja kogunisti peakski need jooksuetapid tihedamini toimuma! kord nädalas on ikka häbematult vähe! aga aitäh teile sellegi eest :D on mille üle vaikselt omaette naeru pugistada ja aegajalt valjemat häältki teha! haaahaaa! jätkakem-jätkakem!
Aga 5. etapp? Nii tahaks juba uutest seiklustest lugeda, aga mida pole, seda pole:(
Postita kommentaar