3. mai 2006, Kadrioru park 4 km, jooksevad Janika, Silja, Tanel ja Meelis.
Hommikul alustan meili teel vaikselt luurega, kas kõigil on ikka sportlik vorm kaasas, dressid-tossud kotis, millist särki me joostes kanname ja mis kell startida võiks. Lisan veel täiesti käigupealt väljamõeldud ja meelevaldse meilitäienduse, et jooksu afterparty toimub TOP-i ujulas, kus meie võistkonna poisid Tanel ja Meelis teevad tüdrukutele vesiaeroobikat ning hiljem saunas massaaži…. Vastuseid hakkab vaikselt tilkuma. Janika teatab, et tema kostüümid on kaasas, ainult tal puudub lennujaama firmasärk a la Navitrolla ning pakub, et startida võiksime töölt poole viie paiku. Tanel, suur vesiaeroobika spets ja massasist, kirjutab rõõmsalt et keegi jooksust ei viili ning pealegi on nemad Meelisega juba tükk aega paremaid massaaživõtteid harjutanud. Särgi on ka Tanel koju jätnud, niiet panen ka tema särgisoovijate nimekirja. Startimise aja kohta on ta jällegi veendunud, et kella neljast olgu kõigil vorm seljas ja algab soojendus kontori koridorides (hilisemate sündmuste taustal soovin, et oleksime seda ka teinud).
Vahepeal uurin raamatupidamisest, kas meie osalemistasu on ikka kenasti üle kantud ja kas saame õhtul rind kummis starti asuda. Siis käin ja hangin meie supertiimi liikmetele tuliuued lennujaama särgid ning teeme väikesed korrektuurid särginumbrites. Eriti just poiste omades. Ühtlasi norin meeskonnaliikmetelt kiitust oma ääretu tubliduse ja ennastsalgava tegevuse eest. Nad ei ole sellega muidugi kitsid, sest kes siis vanarahva ütlust ei tea: kiida lolli, see tõmbab ennast lõhki!
Kui kell on saanud umbes neli, asume riideid vahetama, millele on eelnenud väikene diskussioon Taneliga teemal, kas vahetame riided tööl või võistluspaigas selleks ettenähtud telgis. Lõpuks leiame lahenduse, et kui tekitame kontorisse ka telgi moodi asjanduse, siis on fiiling ikka õige. Lahtiseks jääb ainult küsimus, et kelle tuppa….. Kuidagi laheneb olukord siiski nii, et meie Janikaga riietume minu abiruumis ja poisid… ei teagi, kus nad seda tegid aga igatahes hakkama nad said ja kõigil olid seljas ilusad sinised lennujaama särgid ning peas rõõmsad näod.
Lõpuks suudavad kõik ennast autodele jagada. Mõni läheb enne jooksu värvipoodi, teine trikood kodust tooma. Kohtumispaik on siiski ühine, Kadrioru staadion. Leian Taneli ühest väga pikast järjekorrast õnneliku näoga seismas. Teises järjekorras sealsamas kõrval seisab Janika. Tuleb välja et seal jagatakse aegade arvestuseks väga vajalikke kiipe. Kuna see toimub perekonnanime järgi, siis hakkan M-tähte otsima ning avastan sealt ainult 2 inimest. Tundub et pole eriti popp omada M-tähega perekonnanime. Veel hullemad tunduvad olevat R ja Y…..
Kinnitame kiibid jooksususside külge ja pärast pisukest kõhklust stardimegi.
Pole viga, täitsa lahe. Sörgime ja samal ajal viskame nalja ning kõigil on lõbus. Tee läheb sinka-vinka mööda Kadrioru pargi teid, ümber tiigi ja muudkui edasi. Järsku avastame esimese mahajääjana Janika. Pressime kolmekesi edasi. Ajab juba rohkem ähkima ja juttu ei viitsi nagu enam ajada, naljatuju kipub ka hääbuma. Küsin poistelt, et palju juba joostud on. Endale tundub et ikka tugevalt juba. Meelis vastab et esimene kilomeeter hakkab vast täis saama…. Midaaaa!!!! Nii väheee!! Issver, ja siis tulebki alles 1. km silt. No nüüd aitab, mina enam ei jaksa. Lasen poisid ees minema ja sörgin vaikselt omaette, kuni jätkan kiirkõnniga. Selliseid sörkijaid-kõndijaid on õnneks päris palju. Aegajalt möödub ka mõni TÕELINE sportlane…. Näen veel Taneli ja Meelise särke eemal vilksatamas, kuni tuleb mäkketõus. „No siit ma küll üles ei jookse!!”, kuulen lisaks enda mõtetele teisigi valjuhäälselt tõdemas. Jumal tänatud, ma pole ainuke. Tee möödub presidendi lossist, õnneks sel hetkel olen taas asunud jooksma, sest mõelda vaid, kui äkki president täiesti juhuslikult vaatab aknast ja näeb mind niisama mööda loivamas. Kus selle häbi ots! Auvahtkond on ka sel hetkel otsustanud mingit vahetust või midagi korraldada. Teevad seal püssi õlalevõttu ning hakkavad teineteisest eemale marssima. Vaatan veel üle õla tagasi, et kuhu nad nüüd lähevad, kas keegi tuleb asemele ka aga ei saagi asjast sotti.
Tee möödub KUMU-st ning ilusate ja rikaste majadest, aga mis kohe kuidagi ei paista on finiš. No kui pikk see õnnetu 4 kilomeetrit küll olla võib! Miksin osavalt omavahel käimist ja jooksmist kuni näen enda poole kimamas kaht tuttavat sinisärklast. Meelis ja Tanel on ilmselt juba lõpetanud ja nüüd on kaks varianti, kas nad tulid meile Janikaga vastu, või teevad teist ringi aga et asi rutiiniks ei muutuks, siis teistpidi. Siiski esimene variant! Meelis võtab mind oma hoole alla, Tanel siirdub edasi Janikat otsima. Longime siis kahekesi finiši poole. Oi, kuidas ei taha enam joosta. Miks peaks terve mõistusega inimene sellist asja tegema, võtab lihtsalt kätte ja kukub jooksma. Mõtlen õuduse ning tugeva kaastundega maratonijooksjatele ning suusatajatele, millist põrgupiina nad küll peavad taluma. Ees on viimane sirge mäest alla ja juba paistavadki täispuhutud finišiväravad. „Nüüd küll jooksuga”, teatab Meelis, „tee läheb ju mäest alla ka!”. Ohhh, siin ei ole enam mingit vahet, mispidi see tee läheb. Võtan siiski jooksusammu üles ja isegi spurdin enne väravaid kahest tundmatust võistlejast mööda. Aeg pole küll üldse oluline aga siiski. Natukese aja pärast saabuvad ka Tanel ja Janika. Hingeldame natuke aega ja siis asume otsima kohta, kust saaks juua. Leiamegi suure paagiga auto, mille küljel on kiri Tallinna Vesi. No super! Mida sa hing veel ihaldad kui topsitäit kraanivett!
Jalad, eriti sääremarjad, on ikka niiiii kanged ja kopsud on ka tõenäoliselt raskekujulise šoki saanud. Peale minu keegi muidugi ei kurda aga noh, mina olengi ju see kõige ebasportlikum liige meie meeskonnas, kes hädavaevu leidis jooksmiseks püksid, mis natukenegi meenutavad dresse.....
Võtame suuna TOP-i ujulale. Läheme siiski autodega, kuigi leidub ka mõni eriti vaimukas kuju, kes arvab et võiks ju jooksuga minna. No muidugi, joostes oli tõesti ühes kohas Russalkat puude vahelt näha!! Kõigi pettumuseks Janika siiski ujuma ei tule. Põhjusteks toob ta õietolmuallergia ja liiga kõrge pulsi. Või olid need vastupidi.... Ei aita ka Taneli veenmiskatsed ning minu ja Meelise naljaga pooleks ähvardused.
Ujulas olen sunnitud Meelist taas kord manitsema, et ta aluspesus ujuma ei läheks. No tegelikult on see nali. Vesi on meeldivalt soe ja hulbin niisama. Olgu olgu, teen ka mõned kiiremad ringid ning väikese kohapeal väljamõeldud treeningprogrammi „Põle, tagumikupekk, põle!”. Siis kupatatakse mind aurusauna aga ei tea, kas see on sellest aurust seal või minu vapustuse saanud hingamissüsteemist, igatahes ei meeldi mulle seal üldse. Toimub kiire üleminek tavalisele saunale. Siis jälle basseini. Tanel ja Meelis kütavad muudkui mööda basseinirada edasi-tagasi ning teevad oma tavalist treeningprogrammi. Aga mul on juba nats igav ja vesiaeroobikat ka keegi ei tee. Siis jälle sauna! Kuna mu sääremarjad on ikka räiget valu saanud ja vasak jalg hakkab krampi kiskuma, tuleb lubatud massaaž. Et sauna pingid on jube tulised, siis mina keeldun sinna pikali heitmast ja nii ei jää esimassasist Tanelil muud üle, kui mu krambitav jalg lihtsalt pihku haarata ning asuda masseerima. Tema kiituseks võin öelda, et masseeritud sai ka teine jalg. Poiste kolmandat ja ühtlasi viimast basseinimõõtmist ma kaasa teha enam ei viitsi. Sel ajal kui nemad viimasele saunarallile lähevad, siirdun mina juba pesema ja riietuma.
Hommikul alustan meili teel vaikselt luurega, kas kõigil on ikka sportlik vorm kaasas, dressid-tossud kotis, millist särki me joostes kanname ja mis kell startida võiks. Lisan veel täiesti käigupealt väljamõeldud ja meelevaldse meilitäienduse, et jooksu afterparty toimub TOP-i ujulas, kus meie võistkonna poisid Tanel ja Meelis teevad tüdrukutele vesiaeroobikat ning hiljem saunas massaaži…. Vastuseid hakkab vaikselt tilkuma. Janika teatab, et tema kostüümid on kaasas, ainult tal puudub lennujaama firmasärk a la Navitrolla ning pakub, et startida võiksime töölt poole viie paiku. Tanel, suur vesiaeroobika spets ja massasist, kirjutab rõõmsalt et keegi jooksust ei viili ning pealegi on nemad Meelisega juba tükk aega paremaid massaaživõtteid harjutanud. Särgi on ka Tanel koju jätnud, niiet panen ka tema särgisoovijate nimekirja. Startimise aja kohta on ta jällegi veendunud, et kella neljast olgu kõigil vorm seljas ja algab soojendus kontori koridorides (hilisemate sündmuste taustal soovin, et oleksime seda ka teinud).
Vahepeal uurin raamatupidamisest, kas meie osalemistasu on ikka kenasti üle kantud ja kas saame õhtul rind kummis starti asuda. Siis käin ja hangin meie supertiimi liikmetele tuliuued lennujaama särgid ning teeme väikesed korrektuurid särginumbrites. Eriti just poiste omades. Ühtlasi norin meeskonnaliikmetelt kiitust oma ääretu tubliduse ja ennastsalgava tegevuse eest. Nad ei ole sellega muidugi kitsid, sest kes siis vanarahva ütlust ei tea: kiida lolli, see tõmbab ennast lõhki!
Kui kell on saanud umbes neli, asume riideid vahetama, millele on eelnenud väikene diskussioon Taneliga teemal, kas vahetame riided tööl või võistluspaigas selleks ettenähtud telgis. Lõpuks leiame lahenduse, et kui tekitame kontorisse ka telgi moodi asjanduse, siis on fiiling ikka õige. Lahtiseks jääb ainult küsimus, et kelle tuppa….. Kuidagi laheneb olukord siiski nii, et meie Janikaga riietume minu abiruumis ja poisid… ei teagi, kus nad seda tegid aga igatahes hakkama nad said ja kõigil olid seljas ilusad sinised lennujaama särgid ning peas rõõmsad näod.
Lõpuks suudavad kõik ennast autodele jagada. Mõni läheb enne jooksu värvipoodi, teine trikood kodust tooma. Kohtumispaik on siiski ühine, Kadrioru staadion. Leian Taneli ühest väga pikast järjekorrast õnneliku näoga seismas. Teises järjekorras sealsamas kõrval seisab Janika. Tuleb välja et seal jagatakse aegade arvestuseks väga vajalikke kiipe. Kuna see toimub perekonnanime järgi, siis hakkan M-tähte otsima ning avastan sealt ainult 2 inimest. Tundub et pole eriti popp omada M-tähega perekonnanime. Veel hullemad tunduvad olevat R ja Y…..
Kinnitame kiibid jooksususside külge ja pärast pisukest kõhklust stardimegi.
Pole viga, täitsa lahe. Sörgime ja samal ajal viskame nalja ning kõigil on lõbus. Tee läheb sinka-vinka mööda Kadrioru pargi teid, ümber tiigi ja muudkui edasi. Järsku avastame esimese mahajääjana Janika. Pressime kolmekesi edasi. Ajab juba rohkem ähkima ja juttu ei viitsi nagu enam ajada, naljatuju kipub ka hääbuma. Küsin poistelt, et palju juba joostud on. Endale tundub et ikka tugevalt juba. Meelis vastab et esimene kilomeeter hakkab vast täis saama…. Midaaaa!!!! Nii väheee!! Issver, ja siis tulebki alles 1. km silt. No nüüd aitab, mina enam ei jaksa. Lasen poisid ees minema ja sörgin vaikselt omaette, kuni jätkan kiirkõnniga. Selliseid sörkijaid-kõndijaid on õnneks päris palju. Aegajalt möödub ka mõni TÕELINE sportlane…. Näen veel Taneli ja Meelise särke eemal vilksatamas, kuni tuleb mäkketõus. „No siit ma küll üles ei jookse!!”, kuulen lisaks enda mõtetele teisigi valjuhäälselt tõdemas. Jumal tänatud, ma pole ainuke. Tee möödub presidendi lossist, õnneks sel hetkel olen taas asunud jooksma, sest mõelda vaid, kui äkki president täiesti juhuslikult vaatab aknast ja näeb mind niisama mööda loivamas. Kus selle häbi ots! Auvahtkond on ka sel hetkel otsustanud mingit vahetust või midagi korraldada. Teevad seal püssi õlalevõttu ning hakkavad teineteisest eemale marssima. Vaatan veel üle õla tagasi, et kuhu nad nüüd lähevad, kas keegi tuleb asemele ka aga ei saagi asjast sotti.
Tee möödub KUMU-st ning ilusate ja rikaste majadest, aga mis kohe kuidagi ei paista on finiš. No kui pikk see õnnetu 4 kilomeetrit küll olla võib! Miksin osavalt omavahel käimist ja jooksmist kuni näen enda poole kimamas kaht tuttavat sinisärklast. Meelis ja Tanel on ilmselt juba lõpetanud ja nüüd on kaks varianti, kas nad tulid meile Janikaga vastu, või teevad teist ringi aga et asi rutiiniks ei muutuks, siis teistpidi. Siiski esimene variant! Meelis võtab mind oma hoole alla, Tanel siirdub edasi Janikat otsima. Longime siis kahekesi finiši poole. Oi, kuidas ei taha enam joosta. Miks peaks terve mõistusega inimene sellist asja tegema, võtab lihtsalt kätte ja kukub jooksma. Mõtlen õuduse ning tugeva kaastundega maratonijooksjatele ning suusatajatele, millist põrgupiina nad küll peavad taluma. Ees on viimane sirge mäest alla ja juba paistavadki täispuhutud finišiväravad. „Nüüd küll jooksuga”, teatab Meelis, „tee läheb ju mäest alla ka!”. Ohhh, siin ei ole enam mingit vahet, mispidi see tee läheb. Võtan siiski jooksusammu üles ja isegi spurdin enne väravaid kahest tundmatust võistlejast mööda. Aeg pole küll üldse oluline aga siiski. Natukese aja pärast saabuvad ka Tanel ja Janika. Hingeldame natuke aega ja siis asume otsima kohta, kust saaks juua. Leiamegi suure paagiga auto, mille küljel on kiri Tallinna Vesi. No super! Mida sa hing veel ihaldad kui topsitäit kraanivett!
Jalad, eriti sääremarjad, on ikka niiiii kanged ja kopsud on ka tõenäoliselt raskekujulise šoki saanud. Peale minu keegi muidugi ei kurda aga noh, mina olengi ju see kõige ebasportlikum liige meie meeskonnas, kes hädavaevu leidis jooksmiseks püksid, mis natukenegi meenutavad dresse.....
Võtame suuna TOP-i ujulale. Läheme siiski autodega, kuigi leidub ka mõni eriti vaimukas kuju, kes arvab et võiks ju jooksuga minna. No muidugi, joostes oli tõesti ühes kohas Russalkat puude vahelt näha!! Kõigi pettumuseks Janika siiski ujuma ei tule. Põhjusteks toob ta õietolmuallergia ja liiga kõrge pulsi. Või olid need vastupidi.... Ei aita ka Taneli veenmiskatsed ning minu ja Meelise naljaga pooleks ähvardused.
Ujulas olen sunnitud Meelist taas kord manitsema, et ta aluspesus ujuma ei läheks. No tegelikult on see nali. Vesi on meeldivalt soe ja hulbin niisama. Olgu olgu, teen ka mõned kiiremad ringid ning väikese kohapeal väljamõeldud treeningprogrammi „Põle, tagumikupekk, põle!”. Siis kupatatakse mind aurusauna aga ei tea, kas see on sellest aurust seal või minu vapustuse saanud hingamissüsteemist, igatahes ei meeldi mulle seal üldse. Toimub kiire üleminek tavalisele saunale. Siis jälle basseini. Tanel ja Meelis kütavad muudkui mööda basseinirada edasi-tagasi ning teevad oma tavalist treeningprogrammi. Aga mul on juba nats igav ja vesiaeroobikat ka keegi ei tee. Siis jälle sauna! Kuna mu sääremarjad on ikka räiget valu saanud ja vasak jalg hakkab krampi kiskuma, tuleb lubatud massaaž. Et sauna pingid on jube tulised, siis mina keeldun sinna pikali heitmast ja nii ei jää esimassasist Tanelil muud üle, kui mu krambitav jalg lihtsalt pihku haarata ning asuda masseerima. Tema kiituseks võin öelda, et masseeritud sai ka teine jalg. Poiste kolmandat ja ühtlasi viimast basseinimõõtmist ma kaasa teha enam ei viitsi. Sel ajal kui nemad viimasele saunarallile lähevad, siirdun mina juba pesema ja riietuma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar