14.juuni Pääsküla raba 3,5 km, jooksevad Silja, Tanel, Meelis
Aga mina puhkan! Nänänääää!! Ülemus sõitis komandeeringusse, ilmad läksid mega ilusaks ja kuna mul on niiiii palju kasutamata puhkust, siis tekkis esmaspäeval äkkmõte nädalasest rannapuhkusest.
Kolmapäeva hommikul käin korra töölt läbi. Kuulen, et Janika läheb tööasjus Pärnusse ja kui me vetsu ukse taga juhuslikult kohtume, uurin kas ta jooksma ka jõuab. Kahjuks ei oska ta midagi konkreetset vastata.
Lasen töölt jalga ja kiman otse randa! No mida ilma!!! Tuul on nii metsik, et suuri vaevu õnnestub tekk maha panna, olen sunnitud kõiki nelja nurka ISE korraga kinni hoidma, et siis kiirelt keskele prantsatada. Selle paarikümne sekundiga on tekk aga juba paksult liiva täis tuisanud. Kreemitan ennast sisse ja heidan samahästi kui liivale, tekki seal all polegi suurt näha. Olen nii ca 5 sekundit…. No ei, pole võimalik! Liiv tuiskab üle kogu näo ja keha, krõbiseb kõrvades ja kui keegi veel mööda juhtub minema, siis sammudest tuleb selline pilv, et liivaterad torgivad kohe lausa valusalt. Muud ei jää üle, kui võtta särk, tõmmata see pähe kuni lõua alla välja ja siis pikali heita. Uskumatu!! Vahepeal käin ennast meres loputamas, kuna tuul on kreemisele nahale nii paksu liivakihi peale puhunud, et tundub et päike sellest küll enam läbi ei võta.
Kella 2 paiku saan kõne Meeliselt. „Kas sa jooksma täna ikka tuled?” „No ma ei teaaa…. Kuidas teil seal muidu olukord on? Janika vist ei jõua Pärnust tagasi aga Triin?” „Triin ka ei saa tulla, tal mingi võistlus.” Baaahhhh…. Kui mina nüüd ka ei lähe, siis meie võistkond ei saagi jooksu kirja, sest vähemalt 3 liiget peavad raja läbima. Tundub et pean vist minema olukorda päästma. Pirisen igaks juhuks veel natuke erinevatel teemadel, a la ilm on palav ja tee pikk ja üleüldse ei tahaks selle kuumaga kuskile Hiiule kaarutada. Meelis on nõus mulle järgi tulema, kui ainult….. kui ainult ta ei oleks sel päeval motorolleriga ja paraku pole tal kahte kiivrit. „Kas Taneli autos konditsioneer töötab? Kevadel oli tal sealt miski vedelik puudu.” Selgub et salapärane vedelik on endiselt puudu aga Tanel on igati valmis hoolitsema, et ma ei peaks paksult riidesse panema. Ohh, kohe kergem hakkas! Et mitte kõvasti konditsioneeritud autos ära külmetada, olin juba hakanud paaniliselt meenutama, et kuhu ma talveriided ja villased sokid olen pakkinud. Kui tarvis, lubab ta kõik uksed-aknad kinni hoida…… Nali naljaks aga ta on hea meelega nõus mind kodust peale võtma ja seega on asi otsustatud.
Kella viie paiku stardimegi. Vabaduse puiesteel loeme hoolega tänavanimesid, et õiget keeramist mitte maha magada, kuigi on praktiliselt võimatu maha magada tänavat, kuhu keerab nii palju autosid. Pargime ära ja juba leiamegi Meelise, kes oma väikese kaherattalisega ringi põristab. Jalutame starti ja…..
…..läks! Täna on siis Tanelil fotokas kaasas. Oleme jooksnud vaevalt paarsada meetrit, kui Tanel järsku kihutama kukub. „Oota nüüd, lõpuspurdi jaoks on liiga vara!!” hõikan talle järgi, kui selgub et tegelikult tahtis ta lihtsalt ette joosta, et meist siis pilti teha. Meelis põikab kohe puude vahele nagu tahaks peitu minna, et siis järgmisel hetkel kelmikalt männi tagant piiludes kaamerale silma pilgutada. „Issver, mehed on ikka nii sigaedevad.”
Esimene kilomeeter joostud, avastame et kilomeetripost on maha ja lausa pooleks kukkunud. Eks nüüd hakkavad jooksud edaspidi alates teisest kilomeetrist, nendime. Teatan poistele, et pärast seda kui kõik täna kuulsid, et me kolmekesi jookseme, oldi täiesti kindlad, et mind kantakse taas kätel. Pärast mõistmatuid pilke täpsustan, „nüüd on käes see hetk, kus võiks juba kätel kandma hakata!!!”
Pooleteise kilomeetri pikkuse sirge ja nüri rajalõigu alguses on tee ääres pisike tiigike, kus ujuvad täiesti elus pardid.
Loomulikult kupatatakse mind selle lombi äärde linnukestega poseerima. Mis siis ikka, teeme ära, vähemasti saab korrakski puhata. Ja nüüd siis tagasi selle sirge ja nüri rajalõigu juurde, mis kujutab endast tolmavat auklikku teed, päike paistmas lagipähe ja mitte ainsatki varjulist kohta kuskil. Tunnen kuidas kõrvad hakkavad lukku minema ja jään otsustavalt seisma. Aitab küll, enne kui ma pildi täitsa taskusse panen!!! Sellise kuuma ilmaga peaks igasugused jooksmised ära keelama, kindlasti on nad kõike muud kui tervislikud. Jalutame siis kõik kolmekesi kuni 3. km sildini. Võtan Tanelilt fotoka, et poistest ka pilti teha, kui nad lihtsalt minema jooksevad. Üritan neid siis vähemalt selja tagant tabada aga….. kurja küll, ma ei leia on-off nuppu üles!!!!! Appiii!! Keerutan seda fotokaks nimetatud liistakat tükk aega käes aga no ei ole!!! Läheb ikka tükk aega, enne kui sellise nupu leian, millega aparaadile pildi ette saab. No ja poisid on selleks ajaks juba… ma ei teagi, lõpetanud vist!
Paarsada meetrit enne finišit on järjekordselt rada katmas paks liivakiht. Tundub et neil muutub traditsiooniks inimesed enne finišiväravaid ikka korralikult tühjaks pigistada. Ja siis juba saabuvad abiväed. Taneli ja Meelise näol loomulikult. Tanel teeb veel mõned pildid ja hoolimata sellest, et finiš on ainult mõne meetri kaugusel, tuleb jälle väike käbisõda. Kõigile finišeerijatele antakse auhinnaks väike pakike Mayeri pesupulbrit (eelmine kord kusjuures anti Sporditähe ajakiri aga need olid selleks ajaks otsas, kui meie lõpetasime. Mis oli neist muidugi väga inetu).
Ei ei, me ei unustanud Tallinna Vett juua!! Kosutava märjukese kõrvale arutavad Tanel ja Meelis, millises veekogus spordipäev lõpetada. Välja on pakkuda TOPi ujula, Harku järv ja Kakumäe rand. Mina pakun välja Kakumäe ranna, sest esiteks, suvi on käes ja igasugused siseujulad täiesti out ja teiseks, Harku järve vesi läheb minu arust iga aastaga aina jõledamaks. Pealegi peab Tanel mind koju viies nagunii sealtkandist läbi sõitma. Esialgu jääbki siis Kakumäe. Asume tagasiteele, meie Taneli autoga ees ja Meelis oma kintsuväristajaga meil sabas. Teel otsustame siiski ringi, et läheme ja vaatame, mis värvi see järvevesi praegu õieti on ja kui on ikka jube, siis läheme edasi mere äärde. Tundub et see kergelt rohekas vesi neile sobib. Mina istun niisama kaldal ja vaatan kuidas tüdinud lapsevanemad oma võsukesi veest välja ja eemale üritavad saada. Ja ei lähegi kaua, kui kaks mehemürakat nagu Kalevipojad veest välja astuvad. Sõnatult haaratakse minust kahelt poolt kinni ja hakatakse vee poole kandma. Rabelemine ja karjumine siin ilmselt tulemusi ei annaks, niisiis lasen ennast lõdvalt rippu ja ütlen nii rahuliku häälega, kui sellises olukorras üldse võimalik: „kui te mind sinna vette panete, siis ma ei tule mitte kunagi enam teiega jooksma.” See mõjub paremini kui igasugune abrakadabra või meeleheitlik appikarjumine.
1-457 võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 70 punkti)
Tanel 22:27,4
Meelis 22:27,8
Silja 25:38,9
Aga mina puhkan! Nänänääää!! Ülemus sõitis komandeeringusse, ilmad läksid mega ilusaks ja kuna mul on niiiii palju kasutamata puhkust, siis tekkis esmaspäeval äkkmõte nädalasest rannapuhkusest.
Kolmapäeva hommikul käin korra töölt läbi. Kuulen, et Janika läheb tööasjus Pärnusse ja kui me vetsu ukse taga juhuslikult kohtume, uurin kas ta jooksma ka jõuab. Kahjuks ei oska ta midagi konkreetset vastata.
Lasen töölt jalga ja kiman otse randa! No mida ilma!!! Tuul on nii metsik, et suuri vaevu õnnestub tekk maha panna, olen sunnitud kõiki nelja nurka ISE korraga kinni hoidma, et siis kiirelt keskele prantsatada. Selle paarikümne sekundiga on tekk aga juba paksult liiva täis tuisanud. Kreemitan ennast sisse ja heidan samahästi kui liivale, tekki seal all polegi suurt näha. Olen nii ca 5 sekundit…. No ei, pole võimalik! Liiv tuiskab üle kogu näo ja keha, krõbiseb kõrvades ja kui keegi veel mööda juhtub minema, siis sammudest tuleb selline pilv, et liivaterad torgivad kohe lausa valusalt. Muud ei jää üle, kui võtta särk, tõmmata see pähe kuni lõua alla välja ja siis pikali heita. Uskumatu!! Vahepeal käin ennast meres loputamas, kuna tuul on kreemisele nahale nii paksu liivakihi peale puhunud, et tundub et päike sellest küll enam läbi ei võta.
Kella 2 paiku saan kõne Meeliselt. „Kas sa jooksma täna ikka tuled?” „No ma ei teaaa…. Kuidas teil seal muidu olukord on? Janika vist ei jõua Pärnust tagasi aga Triin?” „Triin ka ei saa tulla, tal mingi võistlus.” Baaahhhh…. Kui mina nüüd ka ei lähe, siis meie võistkond ei saagi jooksu kirja, sest vähemalt 3 liiget peavad raja läbima. Tundub et pean vist minema olukorda päästma. Pirisen igaks juhuks veel natuke erinevatel teemadel, a la ilm on palav ja tee pikk ja üleüldse ei tahaks selle kuumaga kuskile Hiiule kaarutada. Meelis on nõus mulle järgi tulema, kui ainult….. kui ainult ta ei oleks sel päeval motorolleriga ja paraku pole tal kahte kiivrit. „Kas Taneli autos konditsioneer töötab? Kevadel oli tal sealt miski vedelik puudu.” Selgub et salapärane vedelik on endiselt puudu aga Tanel on igati valmis hoolitsema, et ma ei peaks paksult riidesse panema. Ohh, kohe kergem hakkas! Et mitte kõvasti konditsioneeritud autos ära külmetada, olin juba hakanud paaniliselt meenutama, et kuhu ma talveriided ja villased sokid olen pakkinud. Kui tarvis, lubab ta kõik uksed-aknad kinni hoida…… Nali naljaks aga ta on hea meelega nõus mind kodust peale võtma ja seega on asi otsustatud.
Kella viie paiku stardimegi. Vabaduse puiesteel loeme hoolega tänavanimesid, et õiget keeramist mitte maha magada, kuigi on praktiliselt võimatu maha magada tänavat, kuhu keerab nii palju autosid. Pargime ära ja juba leiamegi Meelise, kes oma väikese kaherattalisega ringi põristab. Jalutame starti ja…..
…..läks! Täna on siis Tanelil fotokas kaasas. Oleme jooksnud vaevalt paarsada meetrit, kui Tanel järsku kihutama kukub. „Oota nüüd, lõpuspurdi jaoks on liiga vara!!” hõikan talle järgi, kui selgub et tegelikult tahtis ta lihtsalt ette joosta, et meist siis pilti teha. Meelis põikab kohe puude vahele nagu tahaks peitu minna, et siis järgmisel hetkel kelmikalt männi tagant piiludes kaamerale silma pilgutada. „Issver, mehed on ikka nii sigaedevad.”
Esimene kilomeeter joostud, avastame et kilomeetripost on maha ja lausa pooleks kukkunud. Eks nüüd hakkavad jooksud edaspidi alates teisest kilomeetrist, nendime. Teatan poistele, et pärast seda kui kõik täna kuulsid, et me kolmekesi jookseme, oldi täiesti kindlad, et mind kantakse taas kätel. Pärast mõistmatuid pilke täpsustan, „nüüd on käes see hetk, kus võiks juba kätel kandma hakata!!!”Pooleteise kilomeetri pikkuse sirge ja nüri rajalõigu alguses on tee ääres pisike tiigike, kus ujuvad täiesti elus pardid.
Loomulikult kupatatakse mind selle lombi äärde linnukestega poseerima. Mis siis ikka, teeme ära, vähemasti saab korrakski puhata. Ja nüüd siis tagasi selle sirge ja nüri rajalõigu juurde, mis kujutab endast tolmavat auklikku teed, päike paistmas lagipähe ja mitte ainsatki varjulist kohta kuskil. Tunnen kuidas kõrvad hakkavad lukku minema ja jään otsustavalt seisma. Aitab küll, enne kui ma pildi täitsa taskusse panen!!! Sellise kuuma ilmaga peaks igasugused jooksmised ära keelama, kindlasti on nad kõike muud kui tervislikud. Jalutame siis kõik kolmekesi kuni 3. km sildini. Võtan Tanelilt fotoka, et poistest ka pilti teha, kui nad lihtsalt minema jooksevad. Üritan neid siis vähemalt selja tagant tabada aga….. kurja küll, ma ei leia on-off nuppu üles!!!!! Appiii!! Keerutan seda fotokaks nimetatud liistakat tükk aega käes aga no ei ole!!! Läheb ikka tükk aega, enne kui sellise nupu leian, millega aparaadile pildi ette saab. No ja poisid on selleks ajaks juba… ma ei teagi, lõpetanud vist!Paarsada meetrit enne finišit on järjekordselt rada katmas paks liivakiht. Tundub et neil muutub traditsiooniks inimesed enne finišiväravaid ikka korralikult tühjaks pigistada. Ja siis juba saabuvad abiväed. Taneli ja Meelise näol loomulikult. Tanel teeb veel mõned pildid ja hoolimata sellest, et finiš on ainult mõne meetri kaugusel, tuleb jälle väike käbisõda. Kõigile finišeerijatele antakse auhinnaks väike pakike Mayeri pesupulbrit (eelmine kord kusjuures anti Sporditähe ajakiri aga need olid selleks ajaks otsas, kui meie lõpetasime. Mis oli neist muidugi väga inetu).
Ei ei, me ei unustanud Tallinna Vett juua!! Kosutava märjukese kõrvale arutavad Tanel ja Meelis, millises veekogus spordipäev lõpetada. Välja on pakkuda TOPi ujula, Harku järv ja Kakumäe rand. Mina pakun välja Kakumäe ranna, sest esiteks, suvi on käes ja igasugused siseujulad täiesti out ja teiseks, Harku järve vesi läheb minu arust iga aastaga aina jõledamaks. Pealegi peab Tanel mind koju viies nagunii sealtkandist läbi sõitma. Esialgu jääbki siis Kakumäe. Asume tagasiteele, meie Taneli autoga ees ja Meelis oma kintsuväristajaga meil sabas. Teel otsustame siiski ringi, et läheme ja vaatame, mis värvi see järvevesi praegu õieti on ja kui on ikka jube, siis läheme edasi mere äärde. Tundub et see kergelt rohekas vesi neile sobib. Mina istun niisama kaldal ja vaatan kuidas tüdinud lapsevanemad oma võsukesi veest välja ja eemale üritavad saada. Ja ei lähegi kaua, kui kaks mehemürakat nagu Kalevipojad veest välja astuvad. Sõnatult haaratakse minust kahelt poolt kinni ja hakatakse vee poole kandma. Rabelemine ja karjumine siin ilmselt tulemusi ei annaks, niisiis lasen ennast lõdvalt rippu ja ütlen nii rahuliku häälega, kui sellises olukorras üldse võimalik: „kui te mind sinna vette panete, siis ma ei tule mitte kunagi enam teiega jooksma.” See mõjub paremini kui igasugune abrakadabra või meeleheitlik appikarjumine.
1-457 võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 70 punkti)
Tanel 22:27,4
Meelis 22:27,8
Silja 25:38,9
2 kommentaari:
Nice idea with this site its better than most of the rubbish I come across.
»
Postita kommentaar