4. Hansapanga Tervisejooksu etapp

24.mai Ülemiste mets alias KuskilPäraPõrgus 4,3 km, jooksevad Triin, Silja, Meelis, Tanel

Kõigepealt pean teatama, et esmaspäeval suutsin korraldada midagi sellist, mille nimeks võiks panna „Silja uskumatud seiklused Rävala parkimismajas” (see on lausa omaette lugu) ja mille tulemusel õnnestus mul jalga pisut välja väänata. Ehk siis see oli praegu vabandus „kui-mu-kolmapäevased-jooksutulemused-ei-peaks-olema-piisavalt-eeskujulikud-siis-teate-põhjust”.

Päev enne jooksu (see sõnaühend hakkab mul juba parasiitväljendiks kujunema) toimetan tööl nagu tavaliselt, siiberdan mööda kontorit ringi ning istun siis oma laua taha. Vaatan arvutiekraani ja nagu ei näe hästi kõike, mis sealt paistma peaks. Vaatan ikka ühelt ja teiselt poolt, kui äkki märkan…. ekraani ülemise serva külge on tekkinud kollane post-it paber, millel kiri:

24.05.06 JOOKSMINE JA UJUMINE
NB! Vorm tagada! (see viimane on lausa punasega)

Pärin aru Tanelilt, kes on ainukesena mu msn-is onlines. Tema muidugi väidab et ei tea midagi aga pakub, et äkki Outlook tegi meeldetuletuse!!! Noh, selge see et Outlook, tehnikasajand ju!
Kuna üritus toimub mingis imelikus kohas ja on karta et võib vihma sadada, saadan autojuhtidele igaks juhuks jooksu kodulehelt pärit spikri kohalejõudmise juhistega:

Kõige mõistlikum on jätta oma auto Järve Selveri parklasse. Peale auto parkimist tulla Statoili bensiinijaama juures üle Pärnu mnt ja siis diagonaalis läbi pargi. Jõudes Viljandi mnt-le jääb tulla üle raudtee veel ca 500 m ja oletegi kohal.

Ja oletegi kohal!!! Nalja teevad või! Äkki peaks kompassi igaks juhuks kaasa võtma…?
Minu meilile järgneb kohe tihe kirjavahetus teemal, kas keegi on suhkrust, et vihmaga joosta ei saa ning loomulikult moodustavad Tanel ja Meelis kahepeale kohe komisjoni, kes hindab, KUI suhkrust keegi siis ikkagi on. No siin pole mingit küsimust, mina olen raudselt suhkrust ja jahust ja maasikavahust tehtud. Ma olen nagu kukekomm, naljalt üles ei sula ja joosta võin ma vabalt, ainult et selle orienteerumise, mis kirjelduse järgi jätab mulje, nagu oleks start Ülemiste asemel kuskil Raplas, jätaks küll vahele. Janika teatab, et tema on lausa nii sulav, et vihma käes jooksmine võib osutuda lausa eluohtlikuks ning üleüldse tema joosta ei soovi, kui väljas sajab ja on lägane.
Kolmapäeva hommik tervitabki meid metsiku tuule, tumehalli taeva ja ühtlase vihmaladinaga. Vauu! Kui see nüüd õhtuni nii kestab, siis tuleb küll trikoos joosta ja ujumise võib pärast üldse ära jätta. Päeva jooksul ilm siiski selgineb ja õhtuks on päike väljas, kuigi tuul on jätkuvalt selline, et lennuvälja perrooni lipumastid on peaaegu maadligi surutud. Tanel kepsutab suurest õnnest ringi ja käib kõigile isiklikult ütlemas, et päike paistab (nagu me seda ise ei näeks) ja et täna on väga hea päev jooksmiseks! Vahetult enne minekut tuleb ootamatu löök allapoole vööd Janika poolt, kes teatab, et tema ikkagi vihmamärjas metsas joosta ei taha! Mis siis nüüd?!! Kõigest hoolimata jääb ta oma otsusele kindlaks ja minu helge kujutluspilt meie meeskonnast täiskoosseisus jooksurajal lippamas puruneb hoobilt. Seekord siis jällegi neljakesi…
Ja nüüd siis tuleb tänase blogi kõige pidulikum hetk!! Jooksurajale laekub meie võistkonna viies liige Triin!! Kuna Triin on meil siiani olnud hõivatud küll kooli lõputöö kirjutamise, küll jalgpalli võistluste ja ainult ta ise teab mille kõigega veel, siis pole tal lihtsalt olnud aega jooksma tulla. Ka täna ei tee ta täisprogrammi kaasa ja viilib ujumisest, sest läheb õhtul Tallinna Kalevi ja Tartu Rocki vahelisele korvpallivõistlustele kaasa elama.
Pargime auto Viljandi maantee äärde, üsna jooksukoha lähedale, seega jääb kardetud orienteerumine seekord ära. Lunastame Triinule ajavõtmise kiibi ja lähebki jooksuks. Poisid kimavad eest ära nagu tavaliselt, meie Triinuga linta-lonta oma rütmis. Rajal vedeleb kive, puujuurikaid, kohati on paksema liivaga kaetud kohti. Ühesõnaga, tuleb üsna hoolikalt oma jalge ette vaadata, et mitte ninali kukkuda. Ühel hetkel küsib Triin:„kas ma näen õigesti, et seal ees on mägi?” Issver, ongi! Ja üldse mitte pisike! Lähemale jõudes ohkame kergendatult, sest rada keerab enne mäge paremale. Läheneme 1. km sildile. „Misasja!! Alles esimene kilomeeter?!! Mingi nali või?” Võite kolm korda arvata, kes need hüüatused kuuldavale tõi! „Höhöhöööö,” pugistan vaikselt naerda. Küll mina juba tean, kui pikk see kilomeeter on! Ma ju vana jooksukala, neljas etapp ikkagi. Natukese aja pärast siseneme suurest roostes väravast ja olemegi Ülemiste järve sanitaartsoonis, kuhu tavaliselt inimesi niisama kooserdama üldse ei lubata. Kujutad sa ette, siin loksubki meie kõigi joogivesi! Rada läheb täiesti mööda järve kallast. Pakun et Triin võiks sealt mõned paarimeetrised kõrkjad kaasa korjata, nendega hea pärast Saku Suurhallis vehkida. Pärast väikest järelemõtlemist leiab ta, et ei tahaks siiski olla homse lehe esikaanel see naine, kes läks Hansapanga Tervisejooksu ajal järvest kõrkjaid korjama ja ära uppus.
Natuke enne 4. km silti jooksevad meile vastu rõõmsalt naeratavad Tanel ja Meelis. Oh neid küll, nad ikka ei suuda hetkegi ilma meieta olla :P Kui finiši valged väravad juba paistavad, utsitatavad poisid meid spurtima. Mina poiste mesijutu võrku vana olijana loomulikult ei lange, Triin võtab siiski vedu ja kukubki Taneliga võidu kihutama. Kumb võidab, sellest ma täpselt aru ei saagi. Aga tundub et Triin!
Ka seekord ei suuda me lahkuda ilma topsitäie värskendava janukustutajata. Triin näitab meile venituskava, mida me siis hoolsalt, hiiglaslikest mutimullahunnikutest kubiseval rohul, tema näpunäidete järgi hoolsalt teeme. Venituste lõppedes arvab Meelis, et kui tal jalad jooksmisest haigeks ei jäänud, siis pärast seda venitamise värki on tõenäosus selleks üsna suur.

Ujulas….. ahh, seal ujulas on ikka kõik vanamoodi. Meelis teeskleb ujumisrajal edasi-tagasi summides jäälõhkujat, Tanel tal vapralt kannul. Nende ainuke vahe on selles, et Meelis keerab raja otsas sauhh ringi ja ujub kohe edasi (või õigemini tagasi… või noh, oleneb kummalt poolt vaadata), Tanel seevastu vaatab alati korraks ringi ja kui näeb Meelist jätkamas, siis tuleb tal korraks selline vaevatud nägu pähe, et „kas tõesti peab veel ujuma!!”. Aga ta on jätkuvalt vapper ja ei anna niisama lihtsalt alla. Seda enam, et rannahooaeg läheneb ja lihased tuleb rannas patseerimiseks kenasti punni ajada.

Ja kuna ühtegi jooksuetappi ei saa ju normaalselt lõpetada, ei ole seegi kord erandiks. Pisikese fotosessiooni käigus, mida saadab hullumeelne tuul, taustaks vahuste lainetega meri, selgub, et nii mõnigi meist on lausa jumalus.

Seekordsed tulemused:

1-500 võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 40 punkti)

Meelis 20:04.0
Tanel 20:08.3
Triin 32:02.8
Silja 32:24.1

PS kossuhuvilistele infoks, et BC Kalev võitis mängu viimase sekundi viskega ja lõppseisuks jäi 69:68

3. Hansapanga Tervisejooksu etapp

17.mai Pirita velodroom 3,7 km, jooksevad Meelis, Tanel, Silja, Janika

Olgu, võtame kohe pinged maha – rätik sai seekord kaasa!! ;)

Päev enne jooksu leiame tervisejooksu kodukalt pisut ähvardava teate:

Kiipide kasutamist õige omaniku poolt kontrollitakse videokaamera abil. Iga etapi kõik osalejad võetakse videolindile. Kui korraldajat informeeritakse ja/või korraldaja tuvastab, et kiip on antud kasutada mõnele teisele isikule, on vastavalt sarja juhendile korraldajal õigus tühistada kogu tiimi tulemus etapilt, millel tuvastati kiibi üleandmine.
Kuigi Hansapanga Tervisejooksul ei ole distantsi läbimise kiirus üheski arvestuses oluline, eeldavad korraldajad siiski, et kõik osalejad läbivad ikkagi kogu distantsi. Kui distantsi pikkuseks on 3,4 km, siis ei saa kuidagi etapi ajaks tulla näiteks 7 minutit!

Huh, hea et meie mingit sellist pättust pole teinud! No ja me oleme ju nii korralikud ka, et meil ei tuleks sihuke asi pähegi (siia lõppu tahaks nüüd panna Messengeri süütu näoga inglikese smaili).

Kolmandale jooksule läheme seekord neljakesi. Janika on terveks saanud ja jälle jooksuvormis. Kella 5 paiku näeme taaskord välja nagu kamp lastekodulapsi, kõigil ühtemoodi sinised särgid seljas ja kontorist lahkudes jääme vahele kambale Jaapani lennundusspetsialistidele, kelle silmad meid nähes kohe mitu numbrit suuremaks lähevad. Kuna jooks toimub Pirital velodroomi läheduses, pargime autod joonelt TOP-i ette ja läheme jalgsi üle Pirita tee jooksupaika. Püüan seltskonda kõnnitee plaatidel keksu hüppama ärgitada aga ainuke kes natukenegi hüppamisele sarnanevaid liigutusi teeb, on Tanel. Kuna algul keegi täpselt ei tea, kuhu minna, võtame sappa kahele ilmselgete joomakalduvustega tüübile, kes siirduvad metsavahelisele rajakesele. Metsaalune on paksult täis männikäbisid ja no pole vist vaja pikalt mõistatada millega me kohe tegelema hakkame? Ei ei, hoolimata meie võistkonna nimest Lendoravad, ei hakka me käbidega maiustama, vaid neid ikka teineteisele vastu pead ja kuhu iganes keegi pihta saab, loopima. Täielik lasteaed, eksole! Aga jube lõbus on sellegipoolest. Meie teejuhtidest parmud põgenevad käbisõda nähes kiirelt.
Jooksupaigas mütsub muusika aga miskipärast ei taha keegi peale minu hoogsa puusanõksuga starti siseneda….
Start! Ja läks lahti! Rada läheb kohe järsult mäest alla ja ees sillerdab Pirita jõgi. No kui siin nüüd pidama ei saa ja kurvi välja ei võta siis… Hoo saab ikka vägeva sisse. Vaevama jääb siiski natuke see, et tagasi peab ju ka kuidagi tulema. Poisid lippavad kohe täiesti ülbelt ees minema. Jõuan veel hõigata, et kas täna toimub jooks sektsioonides?!! ja läinud nad ongi. Phähh, mingu siis! Janika jääb tahapoole, seega jooksen täitsa üksi. Algul läheb rada ikka iga vähe aja tagant jälle mäest alla, mis muidugi teeb ainult rõõmu. Natuke kitsas on seekord joosta, kuna sama tee on nii minejatele kui tulijatele, sekka nii hoogsalt keppidega vehkivaid kepikõndijaid, kui niisama lonkijaid. Esimese kilomeetri vehin kohe hooga ära joosta aga endiselt olen sunnitud nentima, et küll see kilomeeter võib ikka ÜÜRATULT pikk maa olla! Jooksen ja ootan pikisilmi 2 km silti, sest olen pähe võtnud et enne järgi ei jäta kui 2 km täis. No ei tule!! Ähh, kõnnin siis vahepeal natuke. Tagasiteel on veel mõned räiged tõusud ja juba märkangi 3 km silti. No nüüd pole enam palju minna. Pisut enne finišit avastan Taneli ja Meelise laste ronimispuul rippumas. No kiftid mehed! Nemad venitavad!! Tuleb välja et nad on juba lõpetanud ja meid Janikaga tervitama tulnud. Jällegi lööb neis välja ääretu õrnuse ja hoolitsuse hoog ja pisukese pusimise peale tõstetakse mind kahemehe jõul üles ja sõna otseses mõttes kantakse kätel!! Nüüd võite kõik kolm korda arvata, kas tee läheb järsult mäest alla või ei? Aga muidugi läheb! Mõne jubeda hetke jooksul on mul tunne, et kohe künname siia männikoorepurusele teele 3 sügavat vagu, kuhu mõnel põllumajanduslike kalduvustega kodanikul võib tekkida tahtmine poetada mõned kartulimugulad. Minu karjumine on seekord täiesti kurtidele kõrvadele. Õnneks meie maaparanduslikud plaanid seekord luhtuvad ja alla jõudes jookseme peaaegu sülle fotograafile, kes tõenäoliselt jäädvustas kogu meie mäest alla tuleku. Vean näo vapralt naerule ja hüppan maha, et siis kerge spurdiga finiš läbida.
Teeme Janikat oodates mõned venitused ja siis jälle tuttava paagiauto juurde. Vett jooma muidugi! Istume natuke velodroomi ääres ja arutame, kas oleks nürim joosta 10 neljasaja meetrist ringi velodroomil või 4 km metsa all. Mets oleks kindlasti mitmekesisem aga ka velodroomil on omad võlud kõrgete kaldseintega kurvide näol, vat seal peaks ikka hoo sisse võtma, et mitte seinalt alla kukkuda.
Tagasiteel ei suuda poisid jälle kuidagi käbideta läbi ajada. Pisikesi männikäbijuppe nähes meenub mulle, et jooksurajal olid vahepeal ilusad suured kuusekäbid maas….
Ja taaskord ei õnnestu meil Janikat ujuma meelitada!! Oleme juba kõik oma oskused mängu pannud aga ei midagi! Janika läheb kodu poole suunduvat bussi otsima ja meie ujulasse. Seekord tundub ujula kuidagi jahe olema. Maksim, kes töötab meie käitluses ja kelle ma vettehüppe puki otsas istumas leian arvab, et äkki on kütteperiood läbi. Katsun varbaga vett…. no õnneks seda ikka veel soojendatakse! Lobiseme natuke, tema läheb sauna, mina teen vees mõned kiiremad ringid. No ja lõpp on nagu tavaliselt, pole vist mõtet kirjeldama hakata. Muidugi kui mitte välja arvata Meelise pidulikku lõpuhüpet, millega ta kõigile ilmselt muljet üritas avaldada, kuid mille käigus tal mõlema jala sääremarjad krampi läksid ja ujumisprillid nina otsa hüppasid. Vees abitult hulpides üritas ta Tanelile kõigest väest SOS signaali edastada aga kogu see pilt oli niivõrd naljakas, et Tanel, selle asemel et Meelisele appi tõtata, suurest naerust ise peaaegu ära uppuma pidi.

Jooksutulemused olid meil siis seekord sellised:

1-535 Võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 30 punkti)

Meelis 16:40,6
Tanel 16:47,0
Silja 23:20,1
Janika 25:04,4

2. Hansapanga Tervisejooksu etapp

10.mai 2006, Merimetsa 3,5 km, jooksevad Silja, Meelis ja Tanel.

Kõigepealt vabandan kõigi huviliste ees, kes on kannatamatult oodanud järgmist lugu ja mina va laiskvorst olen seanahka vedanud. Ega siin ei päästa vabandused, et oli kiire ja vahepeal olin üldse Eestist eemal ja…. Aga nüüd siis asja juurde!
Päev enne jooksu saame kapten Janikalt informeeriva meili 2.etapi tutvustusega ning teatega, et ta haiguse tõttu osaleda ei saa. Seekord jookseme siis kolmekesi aga sellest polegi väga hullu, kuna punktide saamiseks peavad vähemalt kolm võistkonna liiget etapi läbima. Õhtul suhtlen msn-is Taneliga ja küsin muuhulgas, kas homsed asjad koos juba? Tuleb välja et ta olevat just hakanud kotti pakkima!! Tema uurib jällegi vastu, et kas mul trikoo on kaasas? Trikoo on küll olemas aga pean veel minema sauna rätiku järgi. Saan Tanelilt kiita aga ütlen talle siiski, et ei maksa veel hõisata, kuna mul on võimalus rätiku järgi minek õhtu jooksul veel vähemalt 68 korda ära unustada. Viskame veel nalja, et kui unustangi, siis peavad nemad Meelisega näppu viskama, kumb oma rätikust loobub. Tanel muidugi teeb kohe reklaami oma imearmsale konnadega vannilinale.
Hommikul pakin lapsed autosse ja hakkan tööle sõitma, kui poolel teel meenub äkki…. rätik!!
Tööpäev möödub kiirelt ja ongi aeg hakata sättima. Igaks juhuks informeerin Reinu, oma ülemust, et homme hommikul ma talle kohvi tuua ei saa, sest mul on jalad jälle valusad... Selle peale ta naerab ja ütleb, et toogu ma siis praegu üks kohv juba ette!
Rivistan poisid üles ja minekule! Leiame, et kõige mõtekam oleks minna ühe autoga. Pärast pisukest arutelu, mille sisuks on küsimus, kas minna Meelisega, kes täiesti kogemata sõidab sel päeval ilma lubadeta või Taneliga, kes ei leia autovõtmeid üles, valime autojuhiks siiski Taneli, kuna peale põhjalikku otsimist õnnestub ärakaranud võtmed tabada. Tartu maanteele keerates leiame eest korraliku ummiku. Autos on palav ja autode joru venib lihtsalt võimatult aeglaselt. Viimases hädas ärgitan Tanelit liikluseeskirju rikkuma, mida ta korraliku liiklejana muidugi igati vältida püüab, kuid nagu öeldakse, häda ajab härja ka kaevu ja lõpuks on Tanel sunnitud siiski sooritama sellise manöövri, mille kirjelduse ma siinkohal vahele jätaks. Vahetult enne Stroomi randa jõudmist läbime veel mõned bensukad, kuna väidetavalt saab niimoodi kohe eriti „otse” ja kohal olemegi.
Marsime otsejoones starti ja pikema sissejuhatuseta läheb jooksuks!
Rada on hoopis teistsugune kui eelmisel nädalal Kadriorus. Muru, liiv, muda ja muud looduslikud kattematerjalid, tee läheb metsa alt ja puude vahelt ning kohati tuleb täitsa paksus liivas sumada, on pisut tuuline ja tolmu lendab mehiselt. Aga muidu on ilm super, päike paistab ning jooksmine sujub seekord eriti lõbusalt. Meelis on fotoka kaasa võtnud ja üritab meist Taneliga pidevalt pilte teha, meie jällegi kuidagi kaadrist välja põigelda. Minu kõnnipauside ajal sörgivad poisid kohapeal või lasevad ümber puude slaalomit, ärgitan neid küll, et jookske-jookske kiiremini kui tahate aga nad ei jäta mind. Poseerin 2 km sildi juures ja 3 km sildi juures. Vahepeal tahavad nad mind lausa kätel kanda ning Taneli näpunäidete järgi viskab Meelis mind endale õlale.
Viimased 500 meetrit jookseme korralikult ning finišeerime kõik korraga. Täielik fotofiniš!! Premeerime end taaskord topsitäie Tallinna Vee nimelise janukustutajaga ning jalutame mööda Stroomi randa autode poole tagasi. Enne ärasõitu nõuan laste mänguväljakule kiikuma minekut. Teate küll neid kiikesid, kus otste küljes rippudes nö kaalutakse teine pool üles ja nii kordamööda. Lapsi on seal jube palju ja tundub et nad kõik tahavad just nende kiikedega kiikuda. Mangun ühe kiige natukeseks endale ja kuna Meelis on pisut kergem kui Tanel, siis võtan tema omale paariliseks. Saan seal kiigel ikka sellist lendu et ohhoooo!
Traditsiooniliselt jätkame oma spordipäeva TOP-i ujulas, kuid niipea kui oleme jõudnud ujula välisukseni, saab Tanel telefonikõne ning peale seda teatab, et ta ei saagi ujuma tulla, kuna peab Mustamäele pidurivõimu järgi minema. Mis siis ikka, kui peab siis peab! Ja kujutage ette, hoolitseva inimesena pakub ta mulle enne äraminekut oma konnadega rätikut! Tõeliselt armas! Ujulas toimub tavapärane - Meelis mõõdab basseini edasi-tagasi, ikka krooli ja konna vaheldumisi. Jõuan korra ainult küsida, et „Mitu otsa veel on…..?” Sekka mõned saunaskäigud ja läbi ta selleks korraks jälle ongi.
Jään huviga ootama hommikut ning oma sääremarjade reageeringut. Üllatus-üllatus, kuid sääremari ei tee teist nägugi! Nagu ei olekski eile mitu kilomeetrit maha silgatud! Täitsa vahva!! Tööl selgub et ka Taneli lihased ei ole seekord haiged ning ühiselt leiame, et sportlik vorm on kohal. Uskumatu kui ruttu saab spordipõlgurist tippsportlaseks!

2. etapi tulemused:

1.-545. võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 20 punkti)

Silja 23:30,4
Tanel 23:30,6
Meelis 23:31,9

PS Pange tähele kes seekord võitis.... :-)

Päev pärast jooksu

Järgmist hommikut (ja ka päeva) sobivad iseloomustama kõik täishäälikud, mis meie tähestikus vähegi olemas on. Seda ahhetamist ja oigeid!!!! Minu vaesed jalad! Sääremarjad on nii valusad, et selle kirjeldamisel saavad vastupidiselt oigamisele kõik tähestiku tähed otsa. Kõndimine on täielik piin. Nüüd meenub Taneli eilne meil ettepanekuga teha enne väike soojendus....
Uurin siis ülejäänud meeskonna enesetunnet. Janika, nagu tõeline tippsportlane teatab, et tema lihased olevat täiesti õnnelikud, ei ole valusad ega midagi. Aga süda ja hingamiselundkond olevat paugu saanud, kuna ta iga päev max pulsil ei treeni.
Tanel aga rõõmustab mind jällegi! Või kuidas võtta…. eks kahjurõõm on ka mingit sorti rõõm… aga ka tema jalad olevat nende kohtade pealt, kus lihased peaksid olema, täitsa valusad! Kopsud, maksad ja muud siseorganid vastupidiselt Janikale jällegi endast märku ei anna, mistõttu Tanel kahtlustab, et äkki kadusid eile suures jooksutuhinas hoopis ära.

Viskan ametlikule jooksulehele ka pilgu peale ja seal ilutseb järgmine teade:

Osalejaid tuli rõõmustavalt palju, 2227 tervisejooksu sõpra said osa suurepärasest jooksuilmast ja Kadrioru pargi radadest. Eelregistreerimisega pani end kirja 521 tiimi.

Ja lõpuks siis 1. etapi tulemused:

1.-498. võistkond Lendoravad 10 punkti

Meelis 19:44,0
Tanel 19:51,1
Silja 26:47,5
Janika 28:22,0

1. Hansapanga Tervisejooksu etapp

3. mai 2006, Kadrioru park 4 km, jooksevad Janika, Silja, Tanel ja Meelis.
Hommikul alustan meili teel vaikselt luurega, kas kõigil on ikka sportlik vorm kaasas, dressid-tossud kotis, millist särki me joostes kanname ja mis kell startida võiks. Lisan veel täiesti käigupealt väljamõeldud ja meelevaldse meilitäienduse, et jooksu afterparty toimub TOP-i ujulas, kus meie võistkonna poisid Tanel ja Meelis teevad tüdrukutele vesiaeroobikat ning hiljem saunas massaaži…. Vastuseid hakkab vaikselt tilkuma. Janika teatab, et tema kostüümid on kaasas, ainult tal puudub lennujaama firmasärk a la Navitrolla ning pakub, et startida võiksime töölt poole viie paiku. Tanel, suur vesiaeroobika spets ja massasist, kirjutab rõõmsalt et keegi jooksust ei viili ning pealegi on nemad Meelisega juba tükk aega paremaid massaaživõtteid harjutanud. Särgi on ka Tanel koju jätnud, niiet panen ka tema särgisoovijate nimekirja. Startimise aja kohta on ta jällegi veendunud, et kella neljast olgu kõigil vorm seljas ja algab soojendus kontori koridorides (hilisemate sündmuste taustal soovin, et oleksime seda ka teinud).
Vahepeal uurin raamatupidamisest, kas meie osalemistasu on ikka kenasti üle kantud ja kas saame õhtul rind kummis starti asuda. Siis käin ja hangin meie supertiimi liikmetele tuliuued lennujaama särgid ning teeme väikesed korrektuurid särginumbrites. Eriti just poiste omades. Ühtlasi norin meeskonnaliikmetelt kiitust oma ääretu tubliduse ja ennastsalgava tegevuse eest. Nad ei ole sellega muidugi kitsid, sest kes siis vanarahva ütlust ei tea: kiida lolli, see tõmbab ennast lõhki!
Kui kell on saanud umbes neli, asume riideid vahetama, millele on eelnenud väikene diskussioon Taneliga teemal, kas vahetame riided tööl või võistluspaigas selleks ettenähtud telgis. Lõpuks leiame lahenduse, et kui tekitame kontorisse ka telgi moodi asjanduse, siis on fiiling ikka õige. Lahtiseks jääb ainult küsimus, et kelle tuppa….. Kuidagi laheneb olukord siiski nii, et meie Janikaga riietume minu abiruumis ja poisid… ei teagi, kus nad seda tegid aga igatahes hakkama nad said ja kõigil olid seljas ilusad sinised lennujaama särgid ning peas rõõmsad näod.
Lõpuks suudavad kõik ennast autodele jagada. Mõni läheb enne jooksu värvipoodi, teine trikood kodust tooma. Kohtumispaik on siiski ühine, Kadrioru staadion. Leian Taneli ühest väga pikast järjekorrast õnneliku näoga seismas. Teises järjekorras sealsamas kõrval seisab Janika. Tuleb välja et seal jagatakse aegade arvestuseks väga vajalikke kiipe. Kuna see toimub perekonnanime järgi, siis hakkan M-tähte otsima ning avastan sealt ainult 2 inimest. Tundub et pole eriti popp omada M-tähega perekonnanime. Veel hullemad tunduvad olevat R ja Y…..
Kinnitame kiibid jooksususside külge ja pärast pisukest kõhklust stardimegi.
Pole viga, täitsa lahe. Sörgime ja samal ajal viskame nalja ning kõigil on lõbus. Tee läheb sinka-vinka mööda Kadrioru pargi teid, ümber tiigi ja muudkui edasi. Järsku avastame esimese mahajääjana Janika. Pressime kolmekesi edasi. Ajab juba rohkem ähkima ja juttu ei viitsi nagu enam ajada, naljatuju kipub ka hääbuma. Küsin poistelt, et palju juba joostud on. Endale tundub et ikka tugevalt juba. Meelis vastab et esimene kilomeeter hakkab vast täis saama…. Midaaaa!!!! Nii väheee!! Issver, ja siis tulebki alles 1. km silt. No nüüd aitab, mina enam ei jaksa. Lasen poisid ees minema ja sörgin vaikselt omaette, kuni jätkan kiirkõnniga. Selliseid sörkijaid-kõndijaid on õnneks päris palju. Aegajalt möödub ka mõni TÕELINE sportlane…. Näen veel Taneli ja Meelise särke eemal vilksatamas, kuni tuleb mäkketõus. „No siit ma küll üles ei jookse!!”, kuulen lisaks enda mõtetele teisigi valjuhäälselt tõdemas. Jumal tänatud, ma pole ainuke. Tee möödub presidendi lossist, õnneks sel hetkel olen taas asunud jooksma, sest mõelda vaid, kui äkki president täiesti juhuslikult vaatab aknast ja näeb mind niisama mööda loivamas. Kus selle häbi ots! Auvahtkond on ka sel hetkel otsustanud mingit vahetust või midagi korraldada. Teevad seal püssi õlalevõttu ning hakkavad teineteisest eemale marssima. Vaatan veel üle õla tagasi, et kuhu nad nüüd lähevad, kas keegi tuleb asemele ka aga ei saagi asjast sotti.
Tee möödub KUMU-st ning ilusate ja rikaste majadest, aga mis kohe kuidagi ei paista on finiš. No kui pikk see õnnetu 4 kilomeetrit küll olla võib! Miksin osavalt omavahel käimist ja jooksmist kuni näen enda poole kimamas kaht tuttavat sinisärklast. Meelis ja Tanel on ilmselt juba lõpetanud ja nüüd on kaks varianti, kas nad tulid meile Janikaga vastu, või teevad teist ringi aga et asi rutiiniks ei muutuks, siis teistpidi. Siiski esimene variant! Meelis võtab mind oma hoole alla, Tanel siirdub edasi Janikat otsima. Longime siis kahekesi finiši poole. Oi, kuidas ei taha enam joosta. Miks peaks terve mõistusega inimene sellist asja tegema, võtab lihtsalt kätte ja kukub jooksma. Mõtlen õuduse ning tugeva kaastundega maratonijooksjatele ning suusatajatele, millist põrgupiina nad küll peavad taluma. Ees on viimane sirge mäest alla ja juba paistavadki täispuhutud finišiväravad. „Nüüd küll jooksuga”, teatab Meelis, „tee läheb ju mäest alla ka!”. Ohhh, siin ei ole enam mingit vahet, mispidi see tee läheb. Võtan siiski jooksusammu üles ja isegi spurdin enne väravaid kahest tundmatust võistlejast mööda. Aeg pole küll üldse oluline aga siiski. Natukese aja pärast saabuvad ka Tanel ja Janika. Hingeldame natuke aega ja siis asume otsima kohta, kust saaks juua. Leiamegi suure paagiga auto, mille küljel on kiri Tallinna Vesi. No super! Mida sa hing veel ihaldad kui topsitäit kraanivett!
Jalad, eriti sääremarjad, on ikka niiiii kanged ja kopsud on ka tõenäoliselt raskekujulise šoki saanud. Peale minu keegi muidugi ei kurda aga noh, mina olengi ju see kõige ebasportlikum liige meie meeskonnas, kes hädavaevu leidis jooksmiseks püksid, mis natukenegi meenutavad dresse.....
Võtame suuna TOP-i ujulale. Läheme siiski autodega, kuigi leidub ka mõni eriti vaimukas kuju, kes arvab et võiks ju jooksuga minna. No muidugi, joostes oli tõesti ühes kohas Russalkat puude vahelt näha!! Kõigi pettumuseks Janika siiski ujuma ei tule. Põhjusteks toob ta õietolmuallergia ja liiga kõrge pulsi. Või olid need vastupidi.... Ei aita ka Taneli veenmiskatsed ning minu ja Meelise naljaga pooleks ähvardused.
Ujulas olen sunnitud Meelist taas kord manitsema, et ta aluspesus ujuma ei läheks. No tegelikult on see nali. Vesi on meeldivalt soe ja hulbin niisama. Olgu olgu, teen ka mõned kiiremad ringid ning väikese kohapeal väljamõeldud treeningprogrammi „Põle, tagumikupekk, põle!”. Siis kupatatakse mind aurusauna aga ei tea, kas see on sellest aurust seal või minu vapustuse saanud hingamissüsteemist, igatahes ei meeldi mulle seal üldse. Toimub kiire üleminek tavalisele saunale. Siis jälle basseini. Tanel ja Meelis kütavad muudkui mööda basseinirada edasi-tagasi ning teevad oma tavalist treeningprogrammi. Aga mul on juba nats igav ja vesiaeroobikat ka keegi ei tee. Siis jälle sauna! Kuna mu sääremarjad on ikka räiget valu saanud ja vasak jalg hakkab krampi kiskuma, tuleb lubatud massaaž. Et sauna pingid on jube tulised, siis mina keeldun sinna pikali heitmast ja nii ei jää esimassasist Tanelil muud üle, kui mu krambitav jalg lihtsalt pihku haarata ning asuda masseerima. Tema kiituseks võin öelda, et masseeritud sai ka teine jalg. Poiste kolmandat ja ühtlasi viimast basseinimõõtmist ma kaasa teha enam ei viitsi. Sel ajal kui nemad viimasele saunarallile lähevad, siirdun mina juba pesema ja riietuma.