Nii, nüüd on siis selgeks saanud, et need pildid ei taha MITTE siia üles saada. Mis siis ikka, panin need siis mujale.
http://jooksuhull.blogspot.com/
31 august 2006
28 august 2006
17. Hansapanga Tervisejooksu etapp
23.august Ülemiste mets 4 km, jooksevad Silja, Triin, Meelis, Tanel
Soojenduseks lugege kõik läbi 4. etapp ehk lugu sellest kuidas me eelmine kord Ülemiste metsas seiklesime. Ise lugesin ka ja täitsa naljakas oli! Kusjuures oma tollastest seiklustest parkimismajas jutustan ma siiani. Lihtsalt niivõrd tasemel üritus oli ;)
23. august on lennujaama-peres kohe eriti pidulik päev. Paanilise ringitormamise ja viimasel hetkel asjade kohaleorgunnimise lõpetab väga pidulik ehituslepingu allakirjutamine, saab kõnet kuulata ning tikuvõileibu ja koogikesi süüa.
See, et minuga ikka midagi juhtub, peab aga endiselt paika. Kõigepealt ei saa ma kõrvarõngast kõrvast ära! No ei tule ja kõik, nuta või naera. Meelis lubab mind aidata niipea kui oleme kohale jõudnud. Kui oleme juba pool teed ära sõitnud, nii umbes Pärnu maanteel, jääme foori punase tule taha kõrvuti seisma. Viskan pilgu Taneli auto poole ja näen kuidas Triin keerutab pihus ajavõtukiipi ja siis äkki meenub!!!! Ma unustasin oma kiibi koju! Kuna eelmine jooks lõppes mudas ja poris, siis viskasin oma sopased ketsid nädalavahetusel pesumasinasse, olles enne korralikult kiibi eemaldanud, sest mine tea, järsku talle pesemine ei meeldi. Ja nüüd on see kiip korralikult kodus riiulis. Kerin akna alla ja teen selle uudise kohe sealsamas foori taga teatavaks ka Tanelile ja Triinule.
„Nii, mina täna ei jookse!” teatan väga otsustavalt. „Miks?” imestab Meelis. „No ega ma loll ei ole et niisama hakkan jooksma! Kui aega kirja ei saa, siis ma kohe kindlalt joosta ei kavatse!”
Autod pargitud, järgneb kõrvarõnga eemaldamise operatsioon. Kõik saavad võimaluse proovida, järjekorras siis Meelis, Tanel, Triin, Tanel, Meelis. Oli vist nii…. Mingil hetkel tuleb diagnoos: ainult koos kõrvaga! Ja vat nüüd ma enam ei mäletagi kes selle jublaka mul lõpuks kõrvast kätte saab aga ära ta igatahes tuleb. Hakkame siis rõõmsalt stardikoha poole ragistama.
Igaks juhuks läheme uurime jooksu korraldajatelt, et äkki on mingi variant saada asenduskiip või kuidagi siiski jooks kirja saada. Tuleb välja et kiipi ei anta aga piisab kui läheme pärast jooksu sealt bussist uuesti läbi ja ütleme minu nime ning mõne teise võistkonnaliikme nime, kelle järgi aega arvestada. Mis siis ikka, asume teele. Miskipärast ei hakka keegi jooksma. Isegi poisid mitte. Ja terve tee kõnnimegi. Aga et seda oleks suhteliselt tüütu kirjeldada, siis siit tuleb hoopis fotoreportaaž meie tegemistest jooksu ajal.
Jube lahe kui saaks siia nüüd pildid ka veel üles aga see va Blogger streigib täiega. Juba teist päeva maadlen aga ei midagi. Võib juhtuda et ma pean siia veel kirjutama.... piltide asemel..... aga seniks kannatust!
Soojenduseks lugege kõik läbi 4. etapp ehk lugu sellest kuidas me eelmine kord Ülemiste metsas seiklesime. Ise lugesin ka ja täitsa naljakas oli! Kusjuures oma tollastest seiklustest parkimismajas jutustan ma siiani. Lihtsalt niivõrd tasemel üritus oli ;)
23. august on lennujaama-peres kohe eriti pidulik päev. Paanilise ringitormamise ja viimasel hetkel asjade kohaleorgunnimise lõpetab väga pidulik ehituslepingu allakirjutamine, saab kõnet kuulata ning tikuvõileibu ja koogikesi süüa.
See, et minuga ikka midagi juhtub, peab aga endiselt paika. Kõigepealt ei saa ma kõrvarõngast kõrvast ära! No ei tule ja kõik, nuta või naera. Meelis lubab mind aidata niipea kui oleme kohale jõudnud. Kui oleme juba pool teed ära sõitnud, nii umbes Pärnu maanteel, jääme foori punase tule taha kõrvuti seisma. Viskan pilgu Taneli auto poole ja näen kuidas Triin keerutab pihus ajavõtukiipi ja siis äkki meenub!!!! Ma unustasin oma kiibi koju! Kuna eelmine jooks lõppes mudas ja poris, siis viskasin oma sopased ketsid nädalavahetusel pesumasinasse, olles enne korralikult kiibi eemaldanud, sest mine tea, järsku talle pesemine ei meeldi. Ja nüüd on see kiip korralikult kodus riiulis. Kerin akna alla ja teen selle uudise kohe sealsamas foori taga teatavaks ka Tanelile ja Triinule.
„Nii, mina täna ei jookse!” teatan väga otsustavalt. „Miks?” imestab Meelis. „No ega ma loll ei ole et niisama hakkan jooksma! Kui aega kirja ei saa, siis ma kohe kindlalt joosta ei kavatse!”
Autod pargitud, järgneb kõrvarõnga eemaldamise operatsioon. Kõik saavad võimaluse proovida, järjekorras siis Meelis, Tanel, Triin, Tanel, Meelis. Oli vist nii…. Mingil hetkel tuleb diagnoos: ainult koos kõrvaga! Ja vat nüüd ma enam ei mäletagi kes selle jublaka mul lõpuks kõrvast kätte saab aga ära ta igatahes tuleb. Hakkame siis rõõmsalt stardikoha poole ragistama.
Igaks juhuks läheme uurime jooksu korraldajatelt, et äkki on mingi variant saada asenduskiip või kuidagi siiski jooks kirja saada. Tuleb välja et kiipi ei anta aga piisab kui läheme pärast jooksu sealt bussist uuesti läbi ja ütleme minu nime ning mõne teise võistkonnaliikme nime, kelle järgi aega arvestada. Mis siis ikka, asume teele. Miskipärast ei hakka keegi jooksma. Isegi poisid mitte. Ja terve tee kõnnimegi. Aga et seda oleks suhteliselt tüütu kirjeldada, siis siit tuleb hoopis fotoreportaaž meie tegemistest jooksu ajal.
Jube lahe kui saaks siia nüüd pildid ka veel üles aga see va Blogger streigib täiega. Juba teist päeva maadlen aga ei midagi. Võib juhtuda et ma pean siia veel kirjutama.... piltide asemel..... aga seniks kannatust!
1-358 Lendoravad 10 punkti (kokku 170 punkti)
Triin 56:46,4
Tanel 56:46,9
Meelis 56:48,6
Silja 56:49,6
Niipalju võin veel lisada, et jooks lõppes meil ratsavõistlusega. Ratsudeks olid muidugi Tanel ja Meelis ning üllad ratsapreilid meie Triinuga. Tanel ja Triin võitsid ;)
22 august 2006
16. Hansapanga Tervisejooksu etapp
16.august Harku mets 3,6 km, jooksevad Janika, Silja, Tanel, Meelis
Seekordne põhisegadus on meil poiste leeris. Nimelt on nad veendunud, et seekordne etapp toimub Kadriorus ning valmistanud ette tõhusa jooksujärgse programmi, mis koosneb nii kultuurilisest, kui ka sportlikust osast. Mina miskipärast tean jälle, et jooks toimub hoopis Harku metsas. Ja kui siis hakkame oma teadmisi tervisejooksu kodulehelt võrdlema, selgubki kurb tõsiasi et jookseme Harkus ning poiste kaunid plaanid kukuvad kolinal kokku.
Jaah, tundub et jooksurajad hakkavad ennast ammendama ja ka seal oleme juba korra olnud. Meenutagem 6. etappi, kui korraldasime tööl faksisaatmise ralli, ilm oli ilus ja Tanel korjas meile lilli….. ahhh, milline romantika!!
Ja mis toimub siis seekord! Mingit kirjavahetust ning kihutustööd ei viitsi juba ammu keegi ette võtta. Lihtsalt kui kell saab pool 5, pannakse riidesse ja hakatakse mingis suunas sõitma. Nii ka seekord. Triin ei tule üldse, vaid läheb jalgpalli võistlust vaatama, Meelis, nagu viimasel ajal kombeks, tuleb ringiga, Taneli ja Janikaga kohtume aga kunagise Tihniku Maksimarketi taga tühermaale moodustatud parklas.
Niipea kui autoukse avan, kuulen puulatvade tagant kurjakuulutavat kõminat ja taevas ise on veelgi kurjakuulutavamalt potisinine. „Jookseks kiirelt ära, enne kui selle jubeda vihma kaela saame?” teen ettepaneku. Oleme Janikaga juba ammu starti jõudnud aga Tanelil ei paista kuhugi kiiret olevat. Tuleb lont-lont ega tee vihmavalinguga ähvardavast ilmast väljagi. Süstime rajale ja lõõbime, et kindlasti peab vihmaga jooksu lõpuni ning alles siis kui tagasi autode juurde läheme, tuleb õudne litakas. Umbes teisel kilomeetril kukuvad esimesed piisad, sellised üksikud ning jämedad ja ei saagi aru, kas need tulevad puude küljest või taevast. Saja! Sajaaaa!! Ongi siiani liiga ilusad ilmad olnud, pidevalt päike paistab, viimane aeg ekstreemsuste jaoks, enne kui jooksusari otsa lõppeb. Mõned tilgad kukuvad, siis jälle vaikus. „Nohh, nii vähe siis!!” oleme kõik härga täis. Mõni minut vaikust ja siis hakkab sadama. Esialgu on täitsa lahe aga kui vihmavesi mööda nägu ning selga alla voolab ja püksid jalgade külge kleepuvad, muutub olemine üsna kiirelt oluliselt vähem lahedaks. Mõne hetke jooksul tibutab natuke hõredamalt ja siis virutab jälle täiega taevaluugid valla. Vett tuleb ikka nii põhjalikult, et riietes pole enam ainustki kuiva kohta ja botased lirtsuvad lootusetult. Lisaks on osa rajast mingil tundmatul põhjusel üles kaevatud ja mõnikümmend meetrit tuleb läbida kitsal mudasel rajal olematu tempoga turnides, sest lihtsalt pole võimalik eespool kõndijatest mööda minna. Finišieelne liivatõke on muutunud aga poriseks ja vastikuks ning seda porist liiva on üsna pea meie kõigi jalatsid täis, rääkimata muust sopast ja männiokastest, mis katavad jalgu kuni poolde selga välja.
Vihm ladistab halastamatult. Viimased meetrid on täis porilompe ja nagu oleks veel jõudu, mis lihtlabasest jalgade üksteise ette tõstmisest üle jääb, on tarvis veel ka nende neetud poriloikude ümber manööverdada. Lõpusirge tundub uskumatult pikk (tegelikult umbes sama pikk, kui eelmisel korral) aga lõpuks ometi on ta läbi. Lõpetame üheskoos Taneliga aga enne kui finišeerib Janika, jõuab kohale supersprinter Meelis ja see mitte ei tähenda et ainult jõuab kohale, vaid seda, et tal on juba joostud ka! Jaaah, imestage nüüd!
Seisame lõõtsutades finišiväravate juures ja otse loomulikult nagu nõiaväel on vihmasadu lõppenud. „Kas keegi juua tahab?” küsin iroonilise muigega. Ja esimest korda meie jooksuajaloos, lahkume ilma Tallinna Vett pruukimata.
Kõmbin mornilt auto poole, läbimärg, botased lirtsumas, püksid liibumas jalgade ümber, silmavärv laiali ja näen üleüldse välja nagu mingi karikatuur kuskilt märja särgi showst. Vastutulijad vahivad mind imestavalt ja pisut kaastundlikult. Ma pean ju veel poodi ka minema….
1-410 Lendoravad 10 punkti (kokku 160 punkti)
Meelis 16:24,4
Tanel 23:57,1
Silja 23:57,6
Janika 24:24,0
15 august 2006
15. Hansapanga Tervisejooksu etapp
9.august Nõmme Spordikeskus 4 km, jooksevad Silja, Tanel, Meelis
Seal me oleme juba korra jooksnud! Kes ei mäleta, see lugegu läbi 5.etapp sellest kuidas ma üldse joosta ei tahtnud ja kuidas Tanel ujula ees magama jäi….
Aga kõigest järjekorras.
Kõigepealt tuleb Janikalt meil: Raporteerin - jätan tänase jooksu vahele. Mõni asjatoimetus vajab toimetamist. Siis kuulen ka Triinult, et tal ootamatult sõber Saksast kohale vajunud ja nüüd vajab lapsehoidmist.
Saadan poistele meili, et nad on sunnitud seekord jällegi ainult minu seltskonnaga leppima, kuna Triin ja Janika ei saa tulla…..
„Peame koos Taneliga tõdema, et valisime tubli kaaslase kellega võib luurele minna”, tuleb Meeliselt ja „Ühineksin siinkohal Meelise sõnavõtuga ja lisaksin veel, et niivõrd tublid tüdrukud on tänapäeval muutunud tõelisteks haruldusteks ja võimatu on ülehinnata privileegi olla Haruldusega koos. Mida me küll ilma Sinuta teeksime!
Aga teistele viilidele tuleks pidada üks kasvatuslik loeng meeskonnatööst ja sportlikest eluviisidest :)”, kirjutab Tanel. No see on küll liig mis liig ja kisub kohe pisara silmanurka.
Kuna meid on seekord nii vähe, siis läheme kõik eraldi autodega! Meelis ei saa muidugi otse Nõmmele sõita, vaid teeb linnas mõned haagid, meie Taneliga aga kohtume stardis.
Asumegi kohe jooksma. Kuna tempo pole kuigi märkimisväärne, siis lobiseme terve tee, vahepeal isegi kõnnime natuke aega, arutame maailma asju ja imestame jätkuvalt meie teel vilksatavaid kilomeetriposte, mis järjekindlalt viiendat kilomeetrit näitavad. Finišis antakse kõigile jooksjatele Göteborgis toimuva MM-i teemaline ajaleht, krabame enda omad ka kaasa ja jalutame Tallinna Vee paagiauto juurde. Sealt helistame Meelisele, et uurida, kas ta juba jookseb või kaugel omadega üldse on. Meelis alles kuskil Mustamäel! Kuna ta enne lubas, et tal läheb pool tundi, siis vastavalt töölt lahkumise ajale teeme kiired arvutused, mis annavad tulemuseks tunni, ehk siis on tal veel kümmekond minutit jäänud. Mis siis ikka, laotan ajalehe murule ja istun otse Gerd Kanteri näole. Sama teeb ka Tanel ning nii jääme juttu ajades ja ümberringi sagivaid inimesi vahtides Meelist ootama.
Umbes meie ennustatud ajal ta saabubki. Tuleb uhkelt, ringi ei vaata, seisatab korra tähtsalt läheduses ehitatava basseini juures (ehitajate asi, professionaalne kretinism) ja siis padavai stardi poole. Meie huikamised ja kätega vehkimine on täiesti tühi koht. Otsustame siis talle vastu jalutama hakata. Läheme kuni viimase järsu tõusuni, kui meil tekib kaval plaan. Kuna mäe kõrvalt saab ka nö lõigata ilma seda ületamata, siis kõnnime esmalt mäkketõusu poolele, et siis samal ajal kui Meelis, hing paelaga kaelas, tõusu võtab, kiirelt teisele poole minna ja „nördinult” tõdeda, et küll tal võttis see mäkketõus ikka aega! Seisame siis seal ja ootame, vahepeal juba kahtlustame, et äkki on ta siit mööda jooksnud aga ei, tuleb! „Tubli, tubli, pane juurde! Nüüd täie hooga mäest üles! Oled praegu kolmas, pinguta veel natuke!”, ergutame Meelist. Ja ise lipsame teisele poole mäge, et siis seal jälle ergutavaid hüüdlauseid karjuda.
Peale jooksu läheme uurime jooksuraja lähedusse üles pandud seiklusrada, mis kannab nime Nõmme Seikluspark ja kus saab mööda erinevaid takistusi turnida. Seekord me ise seda siiski ette ei võta. Küll aga oleme nõuks võtnud mitte niisama laiali minna, vaid midagi ikkagi teha. Helistame läbi erinevaid basseine, milledest osad on suvepuhkusel, teised jällegi tunduvad igavad. Lõpuks tekibki meil plaan, võtame autod ja sõidame…….
Ja jooksu tulemused:
1.-452 Lendoravad 10 punkti (kokku 150 punkti)
Meelis 18:22,2
Tanel 30:29,0
Silja 30:29,5
06 august 2006
14. Hansapanga Tervisejooksu etapp
2.august Schnelli tiik 2,2 km, jooksevad Janika, Silja, Triin, Tanel, Meelis
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest, ehk siis korraldajate poolt teisipäeval saadetud meilist:
Tallinna Hansapanga Tervisejooksu 14.etapp (karnevalijooks) toimub 2.augustil Schnelli pargis. Eelmiste etappidega see jooks kindlasti ei sarnane, sest kavas on traditsiooniline SUUR KARNEVALIJOOKS.
Kostüümide valik on vaba. Soovituslikult peab kostüüm võimaldama joosta. Näita koos tiimiga kostüümide valikul leidlikkust ja loovust! Parimaid autasustatakse - nii individuaalses kui ka tiimide arvestuses.
„Noh Lendoravad, kas kasukad selga ja punuma?”, küsib Meelis.
„Ja-jaa, meie kostüüm peaks olema karvane, aksessuaaridena tupsudega kõrvad (nagu oravatele kohane), midagi tiibade sarnast ja kõikide teiste jooksjate kadedaks ajamiseks pikk kohev saba. Ei olegi midagi erilist, mis? See materjal peaks meil kõigil ju kodus olemas olema! :) Kasukas on muidugi täielik hitt, ajame ihu kuumaks ja põletame veel suve lõpuks osa hea-parema söömisega kogutud peki pihuks ja põrmuks. Mõeldes metsaloomadeks maskeerumisele, tulevad meelde helged ajad kooliajast, mil näiteringi raames sai nii haraka kui jänese kostüümis laval ringi kalpsatud...”, tulistab kapten Janika nagu kuulipildujast vastu.
Ja-jaaa…. ja jutuks see jääbki.
Natuke enne tööpäeva lõppu saadan veel suurele ringile meili küsimusega, et kas siis tuleb jaht või ei, mille peale tormavad minu tuppa Tanel ja Meelis ning jäävad mulle küsivate nägudega otsa vaatama, justkui ma oleksin neile saatnud hoopis meili teatega „tulge ruttu siia, mul on kostüümid välja mõeldud”. Arutame siis pisut seda kostüümivärki, pakun välja et võiksime võtta lennujaama neoonvestid, kuna nendele on seljale Tallinn Airport trükitud, siis kannaksid nad endas meie võistkonna nimetuse esimest poolt Lend-. Teise poolega –orav on oluliselt keerulisem. Saba või kasuka tekitamine ei olegi nii lihtne, seda enam, et poiste väitel ei ole nende naistel kodus ei karvast hõberebase boad ega ka naaritsakasukat ja minu palk ei ole üldse võimaldanud mul selle elu jooksul mingit karvast asja soetada. Pakun siis et helistan kuskile karnevalipoodi ja uurin, kas neil on äkki pakkuda maski või saba või muud atribuuti, mis meid äratuntavalt oravateks suudaks muuta. „No näed siis,” on Tanel ja Meelis õnnelikud, „me kohe teadsime et tasub sinu juurde tulla!” Eksole……… Helistan ainukesse karnevalipoodi, mis ma telefoniraamatust leian. Selgub et oravat neil ole ja ühtegi saba ka mitte aga neil on olemas jänese mask, mis on beeži värvi ja kui sellele mingit karvatutid kõrvade otsa panna, pidavat olema orav mis orav.
Kolmapäevane päev möödub ühtlaselt loiult. Ei Janika ega Triin ei näita üles mingitki huvi jooksu, veel vähem mingite kostüümide orgunnimise vastu. Otsustame Taneliga, et kuna keegi päeval ei viitsi ekstra selleks poodi minna, siis sõidame sealt läbi enne jooksu ja vaatame üle kumba see mask siis rohkem meenutab, kas jänest või oravat. Kõrvatutid jäävad ära enivei!
Üle pika aja on seekord jooksuvormis kogu meeskond ja nagu sellest veel vähe oleks, on meiega ka Lendoravate mitteametliku fännklubi esindaja Andra. Sõidamegi esmalt karnevalipoodi, otsustame et mask on enamvähem orava moodi ja kimame Schnelli tiigi äärde.
Kuna mask on pisike, terava servaga ja silmaaukudest ka eriti välja ei näe, siis turvalisuse huvides paigutame selle lihtsalt otsaette. Tiigi ümbruses on näha juba igasugu sulelisi ja karvaseid ringi lippamas. On maskidega nagu meie, firma tegevusalaga seotud riietes jooksjaid ning ka sellistes korralikult ettevalmistatud kostüümides nagu näiteks täiesti äratuntavad Naksitrallid. 
Andra saab austava ülesande tuua Meelise autost sinna ununenud fotoaparaat ja meie stardime üheaegselt ujumisrõngaste ja veepüstolitega varustatud võistkonnaga, kes meid kõvasti pritsivad, kui neist mööda jookseme. Ilm on ilus ja rada on hästi mõnus, lisaks värvikas jooksuseltskond ning sillal jooksjaid kommenteerivad musta-ja valgenahalised noored. Tanel ja Meelis krooniliste veesõltlastena soiuvad muidugi terve jooksuaja sellest kuidas nad kangesti tahaksid Schnelli tiiki ujuma minna aga kuna kaldal oli silt Ujumine keelatud!, siis nad lihtsalt ei julge seda teha.
Pärast kahte ringi tiigi ümber, ootab meid finišis laskevalmis fotokaga Andra aga mida ei tule, on foto meie võidukast finišist! Pärast lähemat uurimist selgub et aparaadil on lihtsalt patareid tühjaks saanud….. Mis siis ikka! Teeme väikese vee, Tallinna vee ja kõksime Triinu kaasavõetud jalgpalli. Lõpetuseks arvavad Tanel ja Meelis, et jube lahe oleks kõigile koduteele kaasa panna üks topsitäis vett aga muidugi mitte topsiga, vaid see kohe kraevahele kallata.
1-441 Lendoravad 10 punkti (kokku 140 punkti)
Silja 15:33,5
Triin 15:34,3
Meelis 15:35,6
Tanel 15:35,6
Vastuseks nendele, kes küsivad et miks Janikal nö ametlikku jooksuaega ei ole, siis Janika unustas oma ajavõtukiibi Taneli autosse ja keegi ei viitsinud sinna tagasi kõmpida. Ka Janika ise mitte.
Taneli ja Meelise rõõmuks lisan siia ka meie poiste lemmikute pildi ;) Kahjuks nägid nad ise liiga terved välja et süsti saada aga nad oleksid ikka hirrrrmsasti tahtnud!!
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest, ehk siis korraldajate poolt teisipäeval saadetud meilist:
Tallinna Hansapanga Tervisejooksu 14.etapp (karnevalijooks) toimub 2.augustil Schnelli pargis. Eelmiste etappidega see jooks kindlasti ei sarnane, sest kavas on traditsiooniline SUUR KARNEVALIJOOKS.
Kostüümide valik on vaba. Soovituslikult peab kostüüm võimaldama joosta. Näita koos tiimiga kostüümide valikul leidlikkust ja loovust! Parimaid autasustatakse - nii individuaalses kui ka tiimide arvestuses.
„Noh Lendoravad, kas kasukad selga ja punuma?”, küsib Meelis.
„Ja-jaa, meie kostüüm peaks olema karvane, aksessuaaridena tupsudega kõrvad (nagu oravatele kohane), midagi tiibade sarnast ja kõikide teiste jooksjate kadedaks ajamiseks pikk kohev saba. Ei olegi midagi erilist, mis? See materjal peaks meil kõigil ju kodus olemas olema! :) Kasukas on muidugi täielik hitt, ajame ihu kuumaks ja põletame veel suve lõpuks osa hea-parema söömisega kogutud peki pihuks ja põrmuks. Mõeldes metsaloomadeks maskeerumisele, tulevad meelde helged ajad kooliajast, mil näiteringi raames sai nii haraka kui jänese kostüümis laval ringi kalpsatud...”, tulistab kapten Janika nagu kuulipildujast vastu.
Ja-jaaa…. ja jutuks see jääbki.
Natuke enne tööpäeva lõppu saadan veel suurele ringile meili küsimusega, et kas siis tuleb jaht või ei, mille peale tormavad minu tuppa Tanel ja Meelis ning jäävad mulle küsivate nägudega otsa vaatama, justkui ma oleksin neile saatnud hoopis meili teatega „tulge ruttu siia, mul on kostüümid välja mõeldud”. Arutame siis pisut seda kostüümivärki, pakun välja et võiksime võtta lennujaama neoonvestid, kuna nendele on seljale Tallinn Airport trükitud, siis kannaksid nad endas meie võistkonna nimetuse esimest poolt Lend-. Teise poolega –orav on oluliselt keerulisem. Saba või kasuka tekitamine ei olegi nii lihtne, seda enam, et poiste väitel ei ole nende naistel kodus ei karvast hõberebase boad ega ka naaritsakasukat ja minu palk ei ole üldse võimaldanud mul selle elu jooksul mingit karvast asja soetada. Pakun siis et helistan kuskile karnevalipoodi ja uurin, kas neil on äkki pakkuda maski või saba või muud atribuuti, mis meid äratuntavalt oravateks suudaks muuta. „No näed siis,” on Tanel ja Meelis õnnelikud, „me kohe teadsime et tasub sinu juurde tulla!” Eksole……… Helistan ainukesse karnevalipoodi, mis ma telefoniraamatust leian. Selgub et oravat neil ole ja ühtegi saba ka mitte aga neil on olemas jänese mask, mis on beeži värvi ja kui sellele mingit karvatutid kõrvade otsa panna, pidavat olema orav mis orav.
Kolmapäevane päev möödub ühtlaselt loiult. Ei Janika ega Triin ei näita üles mingitki huvi jooksu, veel vähem mingite kostüümide orgunnimise vastu. Otsustame Taneliga, et kuna keegi päeval ei viitsi ekstra selleks poodi minna, siis sõidame sealt läbi enne jooksu ja vaatame üle kumba see mask siis rohkem meenutab, kas jänest või oravat. Kõrvatutid jäävad ära enivei!
Üle pika aja on seekord jooksuvormis kogu meeskond ja nagu sellest veel vähe oleks, on meiega ka Lendoravate mitteametliku fännklubi esindaja Andra. Sõidamegi esmalt karnevalipoodi, otsustame et mask on enamvähem orava moodi ja kimame Schnelli tiigi äärde.
Kuna mask on pisike, terava servaga ja silmaaukudest ka eriti välja ei näe, siis turvalisuse huvides paigutame selle lihtsalt otsaette. Tiigi ümbruses on näha juba igasugu sulelisi ja karvaseid ringi lippamas. On maskidega nagu meie, firma tegevusalaga seotud riietes jooksjaid ning ka sellistes korralikult ettevalmistatud kostüümides nagu näiteks täiesti äratuntavad Naksitrallid. 
Andra saab austava ülesande tuua Meelise autost sinna ununenud fotoaparaat ja meie stardime üheaegselt ujumisrõngaste ja veepüstolitega varustatud võistkonnaga, kes meid kõvasti pritsivad, kui neist mööda jookseme. Ilm on ilus ja rada on hästi mõnus, lisaks värvikas jooksuseltskond ning sillal jooksjaid kommenteerivad musta-ja valgenahalised noored. Tanel ja Meelis krooniliste veesõltlastena soiuvad muidugi terve jooksuaja sellest kuidas nad kangesti tahaksid Schnelli tiiki ujuma minna aga kuna kaldal oli silt Ujumine keelatud!, siis nad lihtsalt ei julge seda teha.
Pärast kahte ringi tiigi ümber, ootab meid finišis laskevalmis fotokaga Andra aga mida ei tule, on foto meie võidukast finišist! Pärast lähemat uurimist selgub et aparaadil on lihtsalt patareid tühjaks saanud….. Mis siis ikka! Teeme väikese vee, Tallinna vee ja kõksime Triinu kaasavõetud jalgpalli. Lõpetuseks arvavad Tanel ja Meelis, et jube lahe oleks kõigile koduteele kaasa panna üks topsitäis vett aga muidugi mitte topsiga, vaid see kohe kraevahele kallata.
1-441 Lendoravad 10 punkti (kokku 140 punkti)
Silja 15:33,5
Triin 15:34,3
Meelis 15:35,6
Tanel 15:35,6
Vastuseks nendele, kes küsivad et miks Janikal nö ametlikku jooksuaega ei ole, siis Janika unustas oma ajavõtukiibi Taneli autosse ja keegi ei viitsinud sinna tagasi kõmpida. Ka Janika ise mitte.
Taneli ja Meelise rõõmuks lisan siia ka meie poiste lemmikute pildi ;) Kahjuks nägid nad ise liiga terved välja et süsti saada aga nad oleksid ikka hirrrrmsasti tahtnud!!
Tellimine:
Postitused (Atom)