21.juuni Viljandi maantee äärne mets 4,2 km, jooksevad Silja, Triin, Meelis, Maret
Kõik nüüd kindlasti kohe küsivad, et kes see Maret küll on?!! Ja järgmine küsimus on, et miks ei jookse Tanel ja Janika?!! Aga kõigest siiski järjekorras.
Päev enne jooksu (jessss, sain jälle oma „lemmik” väljendit kasutada!!) astuvad minu tuppa arglikult meie neljapäevase ehk kepikõnni naiskonna „Lennutajad” esindajad Katrin ja Maret, kes kurvalt teatavad, et nende kapten puhkab ja kuna ta on ühtlasi ka nende tiimi ainukese transpordivahendi omanik, siis ei saa nad neljapäeval kuidagi oma etapile, mis toimub Tabasalus ning uurivad ääri-veeri, kas nad saaksid äkki meiega koos tulla ning jooksuetapil ka oma kepikõnni punktid kirja saada? Kuna jooksusarja reeglite järgi on selline asi täiesti võimalik, et kepikõndijad saavad vajadusel oma etapi kirja kolmapäeval ning jooksjad neljapäeval, siis lohutan, et saavad ikka meiega tulla, meil ju tervelt 3 autot tiimi peale!
Kolmapäevane päevasündmus on kindlasti suve algus! Täpsemalt öeldes jõudis suvi kohale kell 15:25. Selle momendi ma muidugi magasin maha (mitte küll otseselt loomulikult, sest ma olin ju ikkagi tööl ja pole just eriti viisakas töölaua taga magada) ja ausaltöeldes ega sel hetkel midagi erilist ei toimunud ka, millest oleks aru saanud, et nüüd!!!!! Aga kohal see suvi igatahes nüüd on!
Päeval saame kapten Janikalt meili:
No nii oravapoisid ja oravatüdrukud, selline teade saadeti...
Tere Tallinna Hansapanga Tervisejooksu tiimi kapten,
Tallinna Hansapanga Tervisejooksu 8. etapi raames külastab Hansapanga Tervisejooksu World Harmony Run.
Kőigil Hansapanga Tervisejooksul osalejatel on vőimalik koos World Harmony Runi rühmaga koos läbi linna sadamani joosta. Jooks toimub politsei eskordi saatel ja seega on ainulaadne vőimalus joosta turvaliselt marsruudil: 8. etapi stardikoht Viljandi maanteel - Pärnu mnt. - Tőnismäe tn. - Kaarli pst. - Harju tn. - Raekoja plats - Pikk tn. - reisisadam. Igale eelpool toodud teekonna läbinule reisisadamas World Harmony Runi T-särk.
Triin reageerib sellele ehtnaiselikult: „Kas ma saan õigesti aru, et täna tuleb läbi linna joosta? Ilusti riidesse siis!” Huh, õnneks on mul täna seelik seljas! Janika teatab lisaks, et on ootamatult tuulepoiste sihtmärgiks sattunud, mille tulemuseks on valus kurk ja nohu ning et tema läheks parema meelega hoopis koju põdema. See mõte aga ei sobi jällegi Meelisele. Selgub et tema on samuti pisut tõbine ning üllatab meid täiesti uue matemaatilise valemiga – 2 tõbist on kokku üks ja lisaks 2 tervet annavadki kokku vajaliku 3 võistkonnaliiget. Juhul kui üks tõbine rajal ära väsib, jõuab vähemalt teine finišisse, et niiviisi võistkonna osalemine ning punktiarvestuses püsimine kindlustada. Janika ei pea oma tervislikku seisundit siiski jooksmiseks sobivaks ning läheb koju.
Pisut enne tööpäeva lõppu selgub, et homne kepikõnni etapp jääb ära, kuna neljapäevane tööpäev on jaanipäeva eelselt 3 tundi lühem ning on arvata, et õhtuks ei laeku ühtegi spordihuvilist. Seega saavad kõik võistkonnad ilma osalemata punktid kirja ning etappi ennast ei toimugi. Katrin loobub spordist täiesti, kuid Maret arvab, et tema siiski liigutaks ennast ja tuleks koos meiega. Loomulikult üritab Triin meie üritust järjekordse faksimisega pidurdada, kuid kolmveerand viis stardime. Viljandi maantee serv on paksult parkivaid autosid täis. Meelis on siiski nii osav, et tal õnnestub parkida nii lähedale, kui üldse võimalik. Vaatan kella ja avastan, et nii vara pole me veel kunagi kohale jõudnud!
Mis siis ikka, läheb jooksuks. Ilm on palav aga siiski pilvealune. Maret sörgib vapralt koos meiega. Rada on seekord eriti nõme, kitsas, pooleldi põõsaste varjus ja kõigele lisaks on veel nõgesed teeservas. Metsa vahele jõudes muutub asi siiski normaalsemaks. Maret on kohe eriti tubli, jookseb meiega koos ja ei ole seda nägugi, et oleks väsinud. Mulle meenub eredalt minu esimene jooksuetapp Kadriorus, 500 meetrit oli minagi seda nägu, et pole üldse väsinud. Eriti eredalt on meeles muidugi järgmine hommik….
Metsa all jääb silma hästi palju prügi, mööblitükke ning vanu lõhutud külmkappe, pesumasinaid ja kes teab veel mida. Uskumatu, et inimesed on viitsinud oma vana külmiku siia metsa vedada, selle asemel et ta prügimäele viia!
Kogu esimese pooleteise kilomeetri jooksul on meie tänaseks klouniks Meelis. Küll on ta meie jooksutempot ahvides teinud puusade nõksudes kiirkõndi, küll jooksnud meist ette ja siis kuskil kännu otsas istudes teeselnud, et küll me ikka liigume aeglaselt, küll niisama nalja visanud. Teise kilomeetri paiku jääb ta meist kuhugi maha. Maret lippab kõige ees, tema järel sörgime juttu ajades meie Triinuga ning kilomeetrid kaovad nagu nõiaväel. Juba ongi käes kolmanda kilomeetri silt ning eemalt kostab lausa jumaliku helina finišiväravate piiksumine. Järsku jõuab meile järgi Meelis, käes suur kimp piibelehti, kunstipäraselt kõrrega kokku seotud. „Kes esimesena finišisse jõuab, saab lilled!” hõikab Meelis. Ja paneb ise ajama. Kohe võtab tuld ka Triin ja kihutab talle järgi. Triin küll ei võida aga lilled saab siiski.
Kuna kella kuue paiku peaksid saabuma World Harmony Run’i jooksjad, on kohal juba päris mitu kaamerat ning esimesed intervjuud käimas. Otsustame, et ei hakka täna intervjuud andma ning siirdume otse veeauto juurde. Triin teeb meile väikese venitusprogrammi, mis võib-olla natukenegi päästaks Maretit homsest lihasevalust. Eemale rohule minnes pritsin topsi jäänud veetilgaga pisut Meelist, kes ei ole kade poiss ja lajatab mulle oma veejääkidega piki jalga. Oota sa mul veel… Venitused tehtud, teeme ühe joogiringi veel ning oma järjekordse topsipõhja kallan Meelisele pähe. Nüüd järgneb korralik veesõda, mille ohvriteks langevad isegi mõned süütud kõrvalseisjad.
Ja siis saabuvad kauaoodatud rahujooksjad, põlev tõrvik esimese jooksja käes ning panevad otse jooksukohast mööda.....! Einoh, väga tore, täna kuulutab raadiost iga poole tunni tagant, et mitte kuskil ei tohi tuld teha ja need hullud kimavad lahtise tulega otse metsa! Kolonn õnnestub metsast siiski tagasi õigesse kohta meelitada, seejärel toimub jooksu tutvustamine, väike intervjuu jne. Meie sätime oma tilkuvate riietega siiski minekule.
Autos sõites mõtlen, et oleks täna kellelgi fotokas kaasas, saaks Mareti jooksuetapi ka jäädvustada. Tuleb välja et Meelisel ongi, aga pagasnikus. Pakun, et teeme siis linnas ühe pildi, kui Maret ja Triin maha lähevad aga Meelis peab kohe sealsamas auto kinni ja õngitseb fotoka välja. Ronime Triinu ja Maretiga põlvini maantee äärse tolmuse rohu sisse ja kuna Triinul on lilled juba olemas, rebin omale sealtsamast ühe rakvere raipe kaunistuseks. Triin, kes seisab juhuslikult meie kolmiku keskel, pakub, et teeks võitjate pildi, kus nö esikolmik hoiab üksteisel õlgade ümbert kinni. Jõuan ainult kobiseda, et sellelt pildilt jääb küll mulje, nagu Triin oleks midagi võitnud… aga juba on pilt tehtud. Siis teeme teise pildi autokapotilt taimeriga, et Meelis ise ka peale jõuaks (ja pange tähele, et mitte meie ei ole viltu, vaid kapott on kaldu ;-)). 
Ülimalt rahulolevatena sõidame edasi linna poole. Esimene peatus on Triinu soovil Pärnu maanteel Õnnepalee ees. „Lilled on juba olemas, nüüd on siis vaja mees leida!”, viskab ta ise nalja! Järgmise peatuse teeme Mareti soovil Rävala puiestee kandis, täpselt sex shopile viitava sildi kõrval. On meil ikka kaader!!! Mina olen korralik nagu alati ja lasen ennast tagasi lennujaama transportida, et sealt auto võtta ja koju vurada.
Tulemused sedakorda sellised:
1-436 võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 80 punkti)
Meelis 25:22,9
Triin 25:25,1
Silja 25:29,6
Kepikõndijate võistkonna Lennutajad esindajana
Maret 25:32,9
Ahjaa, aga et mis siis Tanelist sai!!? No Tanelil on sellel aastal eriti raju jaanipäev plaanis ja ta sõitis juba teisipäeval selleks ettevalmistusi tegema, muru niitma, tulesüütamist harjutama, vorstikärsatamisega kätt proovima ning ennast üleüldse vastavasse konditsiooni viima!
Nohh, ärge siis kõike ka uskuge mida ma siin kokku patran. Tegelikult õnnestus tal ülemuselt väike puhkus välja rääkida ja sõitis teisipäeva õhtul ära. Muidugi ei lubanud me tal niisama igasugust kohustundlikkust hüljates lahkuda, vaid ta pidi kindlustama, et üks kahest, kas Triin või Janika tema asemel kindlasti jooksmas oleks. Esmaspäeval lubasid nad seda veel mõlemad…
PS Ja mis mul veel tagantjärgi meelde tuli! Pärast seda kui olime jooksu lõpetanud, anti kõigile teada, et kuuma ilma tõttu oli rada seekord lühem kui 4,2 km. Oli hoopis 3 millegagi. Voh!
25 juuni 2006
8. Hansapanga Tervisejooksu etapp
15 juuni 2006
7. Hansapanga Tervisejooksu etapp
14.juuni Pääsküla raba 3,5 km, jooksevad Silja, Tanel, Meelis
Aga mina puhkan! Nänänääää!! Ülemus sõitis komandeeringusse, ilmad läksid mega ilusaks ja kuna mul on niiiii palju kasutamata puhkust, siis tekkis esmaspäeval äkkmõte nädalasest rannapuhkusest.
Kolmapäeva hommikul käin korra töölt läbi. Kuulen, et Janika läheb tööasjus Pärnusse ja kui me vetsu ukse taga juhuslikult kohtume, uurin kas ta jooksma ka jõuab. Kahjuks ei oska ta midagi konkreetset vastata.
Lasen töölt jalga ja kiman otse randa! No mida ilma!!! Tuul on nii metsik, et suuri vaevu õnnestub tekk maha panna, olen sunnitud kõiki nelja nurka ISE korraga kinni hoidma, et siis kiirelt keskele prantsatada. Selle paarikümne sekundiga on tekk aga juba paksult liiva täis tuisanud. Kreemitan ennast sisse ja heidan samahästi kui liivale, tekki seal all polegi suurt näha. Olen nii ca 5 sekundit…. No ei, pole võimalik! Liiv tuiskab üle kogu näo ja keha, krõbiseb kõrvades ja kui keegi veel mööda juhtub minema, siis sammudest tuleb selline pilv, et liivaterad torgivad kohe lausa valusalt. Muud ei jää üle, kui võtta särk, tõmmata see pähe kuni lõua alla välja ja siis pikali heita. Uskumatu!! Vahepeal käin ennast meres loputamas, kuna tuul on kreemisele nahale nii paksu liivakihi peale puhunud, et tundub et päike sellest küll enam läbi ei võta.
Kella 2 paiku saan kõne Meeliselt. „Kas sa jooksma täna ikka tuled?” „No ma ei teaaa…. Kuidas teil seal muidu olukord on? Janika vist ei jõua Pärnust tagasi aga Triin?” „Triin ka ei saa tulla, tal mingi võistlus.” Baaahhhh…. Kui mina nüüd ka ei lähe, siis meie võistkond ei saagi jooksu kirja, sest vähemalt 3 liiget peavad raja läbima. Tundub et pean vist minema olukorda päästma. Pirisen igaks juhuks veel natuke erinevatel teemadel, a la ilm on palav ja tee pikk ja üleüldse ei tahaks selle kuumaga kuskile Hiiule kaarutada. Meelis on nõus mulle järgi tulema, kui ainult….. kui ainult ta ei oleks sel päeval motorolleriga ja paraku pole tal kahte kiivrit. „Kas Taneli autos konditsioneer töötab? Kevadel oli tal sealt miski vedelik puudu.” Selgub et salapärane vedelik on endiselt puudu aga Tanel on igati valmis hoolitsema, et ma ei peaks paksult riidesse panema. Ohh, kohe kergem hakkas! Et mitte kõvasti konditsioneeritud autos ära külmetada, olin juba hakanud paaniliselt meenutama, et kuhu ma talveriided ja villased sokid olen pakkinud. Kui tarvis, lubab ta kõik uksed-aknad kinni hoida…… Nali naljaks aga ta on hea meelega nõus mind kodust peale võtma ja seega on asi otsustatud.
Kella viie paiku stardimegi. Vabaduse puiesteel loeme hoolega tänavanimesid, et õiget keeramist mitte maha magada, kuigi on praktiliselt võimatu maha magada tänavat, kuhu keerab nii palju autosid. Pargime ära ja juba leiamegi Meelise, kes oma väikese kaherattalisega ringi põristab. Jalutame starti ja…..
…..läks! Täna on siis Tanelil fotokas kaasas. Oleme jooksnud vaevalt paarsada meetrit, kui Tanel järsku kihutama kukub. „Oota nüüd, lõpuspurdi jaoks on liiga vara!!” hõikan talle järgi, kui selgub et tegelikult tahtis ta lihtsalt ette joosta, et meist siis pilti teha. Meelis põikab kohe puude vahele nagu tahaks peitu minna, et siis järgmisel hetkel kelmikalt männi tagant piiludes kaamerale silma pilgutada. „Issver, mehed on ikka nii sigaedevad.”
Esimene kilomeeter joostud, avastame et kilomeetripost on maha ja lausa pooleks kukkunud. Eks nüüd hakkavad jooksud edaspidi alates teisest kilomeetrist, nendime. Teatan poistele, et pärast seda kui kõik täna kuulsid, et me kolmekesi jookseme, oldi täiesti kindlad, et mind kantakse taas kätel. Pärast mõistmatuid pilke täpsustan, „nüüd on käes see hetk, kus võiks juba kätel kandma hakata!!!”
Pooleteise kilomeetri pikkuse sirge ja nüri rajalõigu alguses on tee ääres pisike tiigike, kus ujuvad täiesti elus pardid.
Loomulikult kupatatakse mind selle lombi äärde linnukestega poseerima. Mis siis ikka, teeme ära, vähemasti saab korrakski puhata. Ja nüüd siis tagasi selle sirge ja nüri rajalõigu juurde, mis kujutab endast tolmavat auklikku teed, päike paistmas lagipähe ja mitte ainsatki varjulist kohta kuskil. Tunnen kuidas kõrvad hakkavad lukku minema ja jään otsustavalt seisma. Aitab küll, enne kui ma pildi täitsa taskusse panen!!! Sellise kuuma ilmaga peaks igasugused jooksmised ära keelama, kindlasti on nad kõike muud kui tervislikud. Jalutame siis kõik kolmekesi kuni 3. km sildini. Võtan Tanelilt fotoka, et poistest ka pilti teha, kui nad lihtsalt minema jooksevad. Üritan neid siis vähemalt selja tagant tabada aga….. kurja küll, ma ei leia on-off nuppu üles!!!!! Appiii!! Keerutan seda fotokaks nimetatud liistakat tükk aega käes aga no ei ole!!! Läheb ikka tükk aega, enne kui sellise nupu leian, millega aparaadile pildi ette saab. No ja poisid on selleks ajaks juba… ma ei teagi, lõpetanud vist!
Paarsada meetrit enne finišit on järjekordselt rada katmas paks liivakiht. Tundub et neil muutub traditsiooniks inimesed enne finišiväravaid ikka korralikult tühjaks pigistada. Ja siis juba saabuvad abiväed. Taneli ja Meelise näol loomulikult. Tanel teeb veel mõned pildid ja hoolimata sellest, et finiš on ainult mõne meetri kaugusel, tuleb jälle väike käbisõda. Kõigile finišeerijatele antakse auhinnaks väike pakike Mayeri pesupulbrit (eelmine kord kusjuures anti Sporditähe ajakiri aga need olid selleks ajaks otsas, kui meie lõpetasime. Mis oli neist muidugi väga inetu).
Ei ei, me ei unustanud Tallinna Vett juua!! Kosutava märjukese kõrvale arutavad Tanel ja Meelis, millises veekogus spordipäev lõpetada. Välja on pakkuda TOPi ujula, Harku järv ja Kakumäe rand. Mina pakun välja Kakumäe ranna, sest esiteks, suvi on käes ja igasugused siseujulad täiesti out ja teiseks, Harku järve vesi läheb minu arust iga aastaga aina jõledamaks. Pealegi peab Tanel mind koju viies nagunii sealtkandist läbi sõitma. Esialgu jääbki siis Kakumäe. Asume tagasiteele, meie Taneli autoga ees ja Meelis oma kintsuväristajaga meil sabas. Teel otsustame siiski ringi, et läheme ja vaatame, mis värvi see järvevesi praegu õieti on ja kui on ikka jube, siis läheme edasi mere äärde. Tundub et see kergelt rohekas vesi neile sobib. Mina istun niisama kaldal ja vaatan kuidas tüdinud lapsevanemad oma võsukesi veest välja ja eemale üritavad saada. Ja ei lähegi kaua, kui kaks mehemürakat nagu Kalevipojad veest välja astuvad. Sõnatult haaratakse minust kahelt poolt kinni ja hakatakse vee poole kandma. Rabelemine ja karjumine siin ilmselt tulemusi ei annaks, niisiis lasen ennast lõdvalt rippu ja ütlen nii rahuliku häälega, kui sellises olukorras üldse võimalik: „kui te mind sinna vette panete, siis ma ei tule mitte kunagi enam teiega jooksma.” See mõjub paremini kui igasugune abrakadabra või meeleheitlik appikarjumine.
1-457 võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 70 punkti)
Tanel 22:27,4
Meelis 22:27,8
Silja 25:38,9
Aga mina puhkan! Nänänääää!! Ülemus sõitis komandeeringusse, ilmad läksid mega ilusaks ja kuna mul on niiiii palju kasutamata puhkust, siis tekkis esmaspäeval äkkmõte nädalasest rannapuhkusest.
Kolmapäeva hommikul käin korra töölt läbi. Kuulen, et Janika läheb tööasjus Pärnusse ja kui me vetsu ukse taga juhuslikult kohtume, uurin kas ta jooksma ka jõuab. Kahjuks ei oska ta midagi konkreetset vastata.
Lasen töölt jalga ja kiman otse randa! No mida ilma!!! Tuul on nii metsik, et suuri vaevu õnnestub tekk maha panna, olen sunnitud kõiki nelja nurka ISE korraga kinni hoidma, et siis kiirelt keskele prantsatada. Selle paarikümne sekundiga on tekk aga juba paksult liiva täis tuisanud. Kreemitan ennast sisse ja heidan samahästi kui liivale, tekki seal all polegi suurt näha. Olen nii ca 5 sekundit…. No ei, pole võimalik! Liiv tuiskab üle kogu näo ja keha, krõbiseb kõrvades ja kui keegi veel mööda juhtub minema, siis sammudest tuleb selline pilv, et liivaterad torgivad kohe lausa valusalt. Muud ei jää üle, kui võtta särk, tõmmata see pähe kuni lõua alla välja ja siis pikali heita. Uskumatu!! Vahepeal käin ennast meres loputamas, kuna tuul on kreemisele nahale nii paksu liivakihi peale puhunud, et tundub et päike sellest küll enam läbi ei võta.
Kella 2 paiku saan kõne Meeliselt. „Kas sa jooksma täna ikka tuled?” „No ma ei teaaa…. Kuidas teil seal muidu olukord on? Janika vist ei jõua Pärnust tagasi aga Triin?” „Triin ka ei saa tulla, tal mingi võistlus.” Baaahhhh…. Kui mina nüüd ka ei lähe, siis meie võistkond ei saagi jooksu kirja, sest vähemalt 3 liiget peavad raja läbima. Tundub et pean vist minema olukorda päästma. Pirisen igaks juhuks veel natuke erinevatel teemadel, a la ilm on palav ja tee pikk ja üleüldse ei tahaks selle kuumaga kuskile Hiiule kaarutada. Meelis on nõus mulle järgi tulema, kui ainult….. kui ainult ta ei oleks sel päeval motorolleriga ja paraku pole tal kahte kiivrit. „Kas Taneli autos konditsioneer töötab? Kevadel oli tal sealt miski vedelik puudu.” Selgub et salapärane vedelik on endiselt puudu aga Tanel on igati valmis hoolitsema, et ma ei peaks paksult riidesse panema. Ohh, kohe kergem hakkas! Et mitte kõvasti konditsioneeritud autos ära külmetada, olin juba hakanud paaniliselt meenutama, et kuhu ma talveriided ja villased sokid olen pakkinud. Kui tarvis, lubab ta kõik uksed-aknad kinni hoida…… Nali naljaks aga ta on hea meelega nõus mind kodust peale võtma ja seega on asi otsustatud.
Kella viie paiku stardimegi. Vabaduse puiesteel loeme hoolega tänavanimesid, et õiget keeramist mitte maha magada, kuigi on praktiliselt võimatu maha magada tänavat, kuhu keerab nii palju autosid. Pargime ära ja juba leiamegi Meelise, kes oma väikese kaherattalisega ringi põristab. Jalutame starti ja…..
…..läks! Täna on siis Tanelil fotokas kaasas. Oleme jooksnud vaevalt paarsada meetrit, kui Tanel järsku kihutama kukub. „Oota nüüd, lõpuspurdi jaoks on liiga vara!!” hõikan talle järgi, kui selgub et tegelikult tahtis ta lihtsalt ette joosta, et meist siis pilti teha. Meelis põikab kohe puude vahele nagu tahaks peitu minna, et siis järgmisel hetkel kelmikalt männi tagant piiludes kaamerale silma pilgutada. „Issver, mehed on ikka nii sigaedevad.”
Esimene kilomeeter joostud, avastame et kilomeetripost on maha ja lausa pooleks kukkunud. Eks nüüd hakkavad jooksud edaspidi alates teisest kilomeetrist, nendime. Teatan poistele, et pärast seda kui kõik täna kuulsid, et me kolmekesi jookseme, oldi täiesti kindlad, et mind kantakse taas kätel. Pärast mõistmatuid pilke täpsustan, „nüüd on käes see hetk, kus võiks juba kätel kandma hakata!!!”Pooleteise kilomeetri pikkuse sirge ja nüri rajalõigu alguses on tee ääres pisike tiigike, kus ujuvad täiesti elus pardid.
Loomulikult kupatatakse mind selle lombi äärde linnukestega poseerima. Mis siis ikka, teeme ära, vähemasti saab korrakski puhata. Ja nüüd siis tagasi selle sirge ja nüri rajalõigu juurde, mis kujutab endast tolmavat auklikku teed, päike paistmas lagipähe ja mitte ainsatki varjulist kohta kuskil. Tunnen kuidas kõrvad hakkavad lukku minema ja jään otsustavalt seisma. Aitab küll, enne kui ma pildi täitsa taskusse panen!!! Sellise kuuma ilmaga peaks igasugused jooksmised ära keelama, kindlasti on nad kõike muud kui tervislikud. Jalutame siis kõik kolmekesi kuni 3. km sildini. Võtan Tanelilt fotoka, et poistest ka pilti teha, kui nad lihtsalt minema jooksevad. Üritan neid siis vähemalt selja tagant tabada aga….. kurja küll, ma ei leia on-off nuppu üles!!!!! Appiii!! Keerutan seda fotokaks nimetatud liistakat tükk aega käes aga no ei ole!!! Läheb ikka tükk aega, enne kui sellise nupu leian, millega aparaadile pildi ette saab. No ja poisid on selleks ajaks juba… ma ei teagi, lõpetanud vist!Paarsada meetrit enne finišit on järjekordselt rada katmas paks liivakiht. Tundub et neil muutub traditsiooniks inimesed enne finišiväravaid ikka korralikult tühjaks pigistada. Ja siis juba saabuvad abiväed. Taneli ja Meelise näol loomulikult. Tanel teeb veel mõned pildid ja hoolimata sellest, et finiš on ainult mõne meetri kaugusel, tuleb jälle väike käbisõda. Kõigile finišeerijatele antakse auhinnaks väike pakike Mayeri pesupulbrit (eelmine kord kusjuures anti Sporditähe ajakiri aga need olid selleks ajaks otsas, kui meie lõpetasime. Mis oli neist muidugi väga inetu).
Ei ei, me ei unustanud Tallinna Vett juua!! Kosutava märjukese kõrvale arutavad Tanel ja Meelis, millises veekogus spordipäev lõpetada. Välja on pakkuda TOPi ujula, Harku järv ja Kakumäe rand. Mina pakun välja Kakumäe ranna, sest esiteks, suvi on käes ja igasugused siseujulad täiesti out ja teiseks, Harku järve vesi läheb minu arust iga aastaga aina jõledamaks. Pealegi peab Tanel mind koju viies nagunii sealtkandist läbi sõitma. Esialgu jääbki siis Kakumäe. Asume tagasiteele, meie Taneli autoga ees ja Meelis oma kintsuväristajaga meil sabas. Teel otsustame siiski ringi, et läheme ja vaatame, mis värvi see järvevesi praegu õieti on ja kui on ikka jube, siis läheme edasi mere äärde. Tundub et see kergelt rohekas vesi neile sobib. Mina istun niisama kaldal ja vaatan kuidas tüdinud lapsevanemad oma võsukesi veest välja ja eemale üritavad saada. Ja ei lähegi kaua, kui kaks mehemürakat nagu Kalevipojad veest välja astuvad. Sõnatult haaratakse minust kahelt poolt kinni ja hakatakse vee poole kandma. Rabelemine ja karjumine siin ilmselt tulemusi ei annaks, niisiis lasen ennast lõdvalt rippu ja ütlen nii rahuliku häälega, kui sellises olukorras üldse võimalik: „kui te mind sinna vette panete, siis ma ei tule mitte kunagi enam teiega jooksma.” See mõjub paremini kui igasugune abrakadabra või meeleheitlik appikarjumine.
1-457 võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 70 punkti)
Tanel 22:27,4
Meelis 22:27,8
Silja 25:38,9
09 juuni 2006
6. Hansapanga Tervisejooksu etapp
07.juuni Harku terviserada 3,8 km, jooksevad Triin, Janika, Silja, Tanel, Meelis
Kolmapäev, kell 15:56
Lendava lendorava lennukas lennupäev
Hei seltsimehed-kodanikud!
Ametlik teadaanne... TEIE TÖÖPÄEV ON LÄBI - MINGE JOOKSMA!!!
Ilma naljata, hakkame nüüd kõik sättimaie ja Harku metsa poole liikumaie. Hopp-hopp-hopp!
Mis te arvate, kes selle leelotamise autor on? Muidugi meie esiorav, kapten Janika, kes on ilmselgelt võtnud seltskonna jooksuks häälestamise raske ülesande enda peale. Ja seda juba teist etappi järjest. Väga tubli temast muidugi aga kuna ta on palunud meil sättima hakata ilma naljata, siis ei tule sellest loomulikult mitte midagi välja.
Tegevus jätkub vastavalt tüüpilisele kolmapäevale, ehk siis selliselt, et meie kallis Triin on ettevalmistanud ning valmis meisterdanud 9-leheküljelised faksid, mis lähevad ca 8le saajale ja võite siis ise ette kujutada, kui palju see saatmine aega võtab. Lõpuks näeb üritus välja selline, et mina panen ühe faksi ühes toas teele, ise lippan autost jooksuriideid võtma. Triin samal ajal lõpetab teise, umbes sama pika faksi koostamise, mida hakkab teise faksiaparaadiga saatma Tanel. Jõudnud asjadega tagasi, valin uue numbri ja faks hakkab järjekordsele saajale minema. Sel ajal tormame Triinuga minu kamorkasse riideid vahetama. Seal avastab Triin, et tal on tingimata vaja vetsu kabiinis dušši võtta. Suudan teda siiski veenda, et see väike duši moodi jublakas ei ole siiski suuremaks dušitamiseks mõeldud ja pealegi, kuidas ta üldse kujutab ette WC poti kohal pesemist. Riided vahetatud, torman mina faksi juurde viimast numbrit valima, samal ajal lõpetab Tanel enda fakside saatmise. Janika on niikaua lihtsalt moraalseks toeks.
Kell on „alles” viis, kui me stardime. Tuleb välja et Meelis on juba kuhugi Mustamäele läinud ja tuleb sealt otse jooksma. Tartu maantee ummikutes õnnestub mul Tanelit edestada ja kohale jõuame Triinuga esimestena. Mõne aja pärast saabuvad ka Tanel ja Janika ning et Meelis on alles kuskil Kadaka tee alguses ummikus, stardime ilma temata.
Ilmavana on meid järjekordselt õnnistanud ilusa ilmaga ja jooksmine tundub suht mõnusana. Tanel ei lase asjal rutiiniks muutuda, kepsutab ringi, korjab meile kõigile ühe lille ja lõpetuseks loobib natuke männikäbidega. Satume käbide loopimisega hasarti nagu alati ning järsku avastame, et Janika on meist kõigist mööda jooksnud. Egas midagi, järele talle!!
1 km silt saabub kiirelt, siis on tükk tühja maad ja järgmisena seisab põõsa kõrval juba 3 km silti. Aga kus siis… ??!! Einoh, loogiline ju, tegemist on ikkagi juba kuuenda etapiga ja 1 km silt on jooksjatele lihtsalt infoks, et ollakse ikka õigel rajal ning mingi teise kilomeetri möödumist ei pane keegi enam tähelegi. Hoog on lihtsalt nii suur. Alles kolmandast hakatakse vaatama, et finiš juba läheneb.
Avastan, et olen järjest jooksnud juba kolm kilomeetrit ja pole üldse vahepeal kõndinud! Enesetunne küll suurem asi ei ole, viimased 800 meetrit pressin toore tahtejõuga ja nagu kiuste tuleb enne lõppu veel paksus liivas sumada, mis võtab need viimsedki jõuraasud. Sellegipoolest ei kavatse ma alla anda ja jätkan jooksmist, pilk klammerdunud valgetele finišiväravatele. Tanel ja Triin on teinud lõpuspurdi ning jooksevad natuke maad eespool, Janika jällegi samapalju minust maas.
Finišis ulatab Tanel mulle kohe topsitäie eluvett made in Tallinna Vesi. Jõuame natuke aega seista ja hingeldada, kui äkki sajab nagu selgest taevast kohale Meelis. Issver, kas tal juba joostud?!!! Täitsa lõpp!
Pärast seda pudenebki seltskond sujuvalt laiali, mina mööblipoodi, Triin trenni, Janika koju ja poisid ujuma ning seega ei saagi keegi teada, mis toimus TOPi ujulas. Kuigi meie staažikad lugejad ilmselt õrnalt aimavad….
Ja nüüd siis 6.etapi tulemused:
1-518 võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 60 punkti)
Meelis 16:38,7
Tanel 22:04,6
Triin 22:04,9
Silja 22:57,2
Janika 23:16,4
PS kuulutame välja kirjutamisvõistluse teemal „Mida tegid Tanel ja Meelis kolmapäeval TOPi ujulas”. Kõik, kellel hea fantaasia või muidu sulg sügeleb, võivad välja pakkuda oma variandi ja selle kommentaaridesse kirja panna. Kolmapäevaks valivad Tanel ja Meelis kõige tõepärasema või siis hoopis fantaasiarohkema kirjutise ning selle autor saab Lendoravate tiimi fännisärgi ja mis kõige vingem, järgmise etapi Pääsküla rabas meiega kaasa joosta, kohata oma lemmiktegelasi, küsida autogrammi ning kogeda kõike seda, mida ta siiani blogi lugedes on ainult ette kujutada saanud.
Kolmapäev, kell 15:56
Lendava lendorava lennukas lennupäev
Hei seltsimehed-kodanikud!
Ametlik teadaanne... TEIE TÖÖPÄEV ON LÄBI - MINGE JOOKSMA!!!
Ilma naljata, hakkame nüüd kõik sättimaie ja Harku metsa poole liikumaie. Hopp-hopp-hopp!
Mis te arvate, kes selle leelotamise autor on? Muidugi meie esiorav, kapten Janika, kes on ilmselgelt võtnud seltskonna jooksuks häälestamise raske ülesande enda peale. Ja seda juba teist etappi järjest. Väga tubli temast muidugi aga kuna ta on palunud meil sättima hakata ilma naljata, siis ei tule sellest loomulikult mitte midagi välja.
Tegevus jätkub vastavalt tüüpilisele kolmapäevale, ehk siis selliselt, et meie kallis Triin on ettevalmistanud ning valmis meisterdanud 9-leheküljelised faksid, mis lähevad ca 8le saajale ja võite siis ise ette kujutada, kui palju see saatmine aega võtab. Lõpuks näeb üritus välja selline, et mina panen ühe faksi ühes toas teele, ise lippan autost jooksuriideid võtma. Triin samal ajal lõpetab teise, umbes sama pika faksi koostamise, mida hakkab teise faksiaparaadiga saatma Tanel. Jõudnud asjadega tagasi, valin uue numbri ja faks hakkab järjekordsele saajale minema. Sel ajal tormame Triinuga minu kamorkasse riideid vahetama. Seal avastab Triin, et tal on tingimata vaja vetsu kabiinis dušši võtta. Suudan teda siiski veenda, et see väike duši moodi jublakas ei ole siiski suuremaks dušitamiseks mõeldud ja pealegi, kuidas ta üldse kujutab ette WC poti kohal pesemist. Riided vahetatud, torman mina faksi juurde viimast numbrit valima, samal ajal lõpetab Tanel enda fakside saatmise. Janika on niikaua lihtsalt moraalseks toeks.
Kell on „alles” viis, kui me stardime. Tuleb välja et Meelis on juba kuhugi Mustamäele läinud ja tuleb sealt otse jooksma. Tartu maantee ummikutes õnnestub mul Tanelit edestada ja kohale jõuame Triinuga esimestena. Mõne aja pärast saabuvad ka Tanel ja Janika ning et Meelis on alles kuskil Kadaka tee alguses ummikus, stardime ilma temata.
Ilmavana on meid järjekordselt õnnistanud ilusa ilmaga ja jooksmine tundub suht mõnusana. Tanel ei lase asjal rutiiniks muutuda, kepsutab ringi, korjab meile kõigile ühe lille ja lõpetuseks loobib natuke männikäbidega. Satume käbide loopimisega hasarti nagu alati ning järsku avastame, et Janika on meist kõigist mööda jooksnud. Egas midagi, järele talle!!
1 km silt saabub kiirelt, siis on tükk tühja maad ja järgmisena seisab põõsa kõrval juba 3 km silti. Aga kus siis… ??!! Einoh, loogiline ju, tegemist on ikkagi juba kuuenda etapiga ja 1 km silt on jooksjatele lihtsalt infoks, et ollakse ikka õigel rajal ning mingi teise kilomeetri möödumist ei pane keegi enam tähelegi. Hoog on lihtsalt nii suur. Alles kolmandast hakatakse vaatama, et finiš juba läheneb.
Avastan, et olen järjest jooksnud juba kolm kilomeetrit ja pole üldse vahepeal kõndinud! Enesetunne küll suurem asi ei ole, viimased 800 meetrit pressin toore tahtejõuga ja nagu kiuste tuleb enne lõppu veel paksus liivas sumada, mis võtab need viimsedki jõuraasud. Sellegipoolest ei kavatse ma alla anda ja jätkan jooksmist, pilk klammerdunud valgetele finišiväravatele. Tanel ja Triin on teinud lõpuspurdi ning jooksevad natuke maad eespool, Janika jällegi samapalju minust maas.
Finišis ulatab Tanel mulle kohe topsitäie eluvett made in Tallinna Vesi. Jõuame natuke aega seista ja hingeldada, kui äkki sajab nagu selgest taevast kohale Meelis. Issver, kas tal juba joostud?!!! Täitsa lõpp!
Pärast seda pudenebki seltskond sujuvalt laiali, mina mööblipoodi, Triin trenni, Janika koju ja poisid ujuma ning seega ei saagi keegi teada, mis toimus TOPi ujulas. Kuigi meie staažikad lugejad ilmselt õrnalt aimavad….
Ja nüüd siis 6.etapi tulemused:
1-518 võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 60 punkti)
Meelis 16:38,7
Tanel 22:04,6
Triin 22:04,9
Silja 22:57,2
Janika 23:16,4
PS kuulutame välja kirjutamisvõistluse teemal „Mida tegid Tanel ja Meelis kolmapäeval TOPi ujulas”. Kõik, kellel hea fantaasia või muidu sulg sügeleb, võivad välja pakkuda oma variandi ja selle kommentaaridesse kirja panna. Kolmapäevaks valivad Tanel ja Meelis kõige tõepärasema või siis hoopis fantaasiarohkema kirjutise ning selle autor saab Lendoravate tiimi fännisärgi ja mis kõige vingem, järgmise etapi Pääsküla rabas meiega kaasa joosta, kohata oma lemmiktegelasi, küsida autogrammi ning kogeda kõike seda, mida ta siiani blogi lugedes on ainult ette kujutada saanud.
06 juuni 2006
5. Hansapanga Tervisejooksu etapp
31.mai Nõmme 4 km, jooksevad Tanel, Janika, Meelis, Silja
Seekordne jutt tuleb lühike ja konkreetne. Oma lemmik-parasiitväljendit seekord kasutada ei saagi, kuna „jooksule eelneval päeval” midagi märkimisväärset lihtsalt EI toimunud.
Jooksupäeval olen mina suhteliselt ebasportlikus vormis, tuju kõigub nulli ja sellest allpool olevate numbrite vahel ja paljas mõtegi kuskil metsa vahel higistamisest tekitab pehmelt öeldes külmavärinaid. Ka ülejäänud seltskond on kuidagi tasane. Tea, kas see on tingitud kiirest ja toimekast tööpäevast (ega ma ausalt öeldes kedagi päeva jooksul näinud polegi) või on seal midagi muud, aga tavapärast meilimist ja kilkamist pole. Kella ühe paiku päeval saabubki Janikalt esimene ärev järelpärimine:
Hirmus imelik päev on täna, lausa erandlik. Täielik vaikus, ei mingeid särasilmseid äkk-küsimusi teemal "nooh, kas täna jooksma tuled?". Õhus pole tunda ka varasematele kolmapäevadele iseloomulikke positiivse laenguga elektroode, mis tekitavad tunde, et täna on SEE KOLMAPÄEV.
Mis siis ikka, ma tunnen siis ise huvi, et kuidas on. Arvuti ei edasta küll väga adekvaatselt näoilmeid ja ammugi mitte hääletooni, aga kujutage nüüd kõik ette, et mul silmad säravad ja esitan rõõmsameelselt küsimuse "Kuidas tänase väikese metsas ringi silkamisega on?"
Päev on tõeliselt kiire! Jõuan vaid korraks arvuti taha istudes selle teate läbi lugeda, kui kargan püsti ja torman edasi. Tundub et sama teevad ka ülejäänud kolm kambajõmmi, sest Janika rõõmusüst jääb vastusteta. Paar tundi hiljem astub tuppa murelik Janika ise, tundes nüüd juba tõsist muret seltskonna apaatsuse üle. Lohutan teda, et kõik on korras, jooks toimub ja et rahval on ilmselt lihtsalt kiire päev.
Meie kaks ekipaaži stardivad eraldi. Kuna mina pean enne jooksu minema oma uue korteri võtmetele järgi, jõuavad Tanel ja Janika oluliselt varem kohale. Telefoninõupidamise tulemusel leiame Taneliga, et kuna mul läheb veel suti aega, siis hakaku nemad aga jooksma, meie tuleme Meelisega järgi kohe kui ma valmis saan.
Kui meie Meelisega jooksupaika jõuame, on jooks juba ammu alanud! J Oiii, kuidas ei taha joosta! Ja jooksuriideid ka ei taha selga panna. Ja üleüldse ajab see näost punaste ning higistavate inimeste nägemine mind iiveldama. Loivan vaikselt vigisedes siiski stardi poole. Tanel on oma 4 km juba lõpetanud ning kohe saabub ka Janika. Kuna pärast jooksu on jälle basseini minek, toimub tavapärane Janika meelitamine, mis lõppeb samuti tavapäraselt haleda läbikukkumisega! Lepime Taneliga ujulas kohtumise kellaaja kokku ning üsnagi vastumeelselt astun läbi stardiväravate. Oleme kahekesi nagu Ohh ja Ahh matkal. „Nii, joosta ma täna igatahes ei ka-va-tse!!!” deklareerin üsnagi konkreetselt, „aga sina jookse jookse, kui sa nii kangesti tahad,” luban lahkelt Meelisele. Ta otsustab siiski mulle seltsi pakkuda ja nii me siis jalutamegi, või noh, ütleme nii et kõnnime kiirelt, vaatame loodust, ilusat ilma, ümberringi sebivaid jooksjaid ning arendame vestlust teemal, miks ikkagi inimestele meeldib joosta, kui see tegevus ometi väsitab, ajab higistama, hingeldama ja mida kõike veel.
Rajal on üks päris järsk tõus ja üks täiesti räige laskumine! Kuna Meelise koormus jääb oodatust lahjemaks, siis pakun talle lahkelt tõuse kaks korda võtta. Ja kujutage ette, seda ta ka teeb! Ise veel kangesti rahul, et nüüd ometi saab ähkida ja higistada. Laskumistel sunnib ta ka mind sörkima. Olgu olgu, aga ainult siis kui tee läheb mäest alla, kuigi mõni neist nö laskumistest ei näe üldse sedamoodi välja….ohhhhh!!
Viimased paarsada meetrit finišini sörgime püüdlikult ja ise itsitame, et kuidas vastutulijad, kes alles startisid, võivad vaadata, et küll need kaks on pärast raja läbimist ikka värske olemisega.
Siirdume TOPi ujulasse ja avastame, et Tanelit polegi veel seal. Kuna mina kohmitsen oma asjadega võimatult kaua, silkab Meelis ruttu ujulasse et jõuaks võimalikult palju ära ujuda selleks ajaks kui mina ükskord sinna jõuan. Jätkan riietusruumis oma võimatut kohmitsemist, kui äkki, olles ise peadpidi riidekapis, kuulen kedagi enda kõrval püüdlikult tere ütlemas. Vaatan vasakule ja näen Tanelit. „Nähh, alles nüüd jõudsid?!”. „Nojah, ootasin teid ujula ees autos ja jäin magama…” Hihiiii, hea et enne pimedat üles ärkas! Kupatan ta ruttu ujulasse Meelisele järgi. Ise piirdun seekord ainult aurusaunaga. No ei viitsi seal basseinis summida, ei viitsi!!
Jooksjate/jalutajate tulemused sedakorda sellised:
1-518 võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 50 punkti)
Tanel 18:40,2
Janika 28:35,6
Silja 33:39,5
Meelis 33:40,0
Seekordne jutt tuleb lühike ja konkreetne. Oma lemmik-parasiitväljendit seekord kasutada ei saagi, kuna „jooksule eelneval päeval” midagi märkimisväärset lihtsalt EI toimunud.
Jooksupäeval olen mina suhteliselt ebasportlikus vormis, tuju kõigub nulli ja sellest allpool olevate numbrite vahel ja paljas mõtegi kuskil metsa vahel higistamisest tekitab pehmelt öeldes külmavärinaid. Ka ülejäänud seltskond on kuidagi tasane. Tea, kas see on tingitud kiirest ja toimekast tööpäevast (ega ma ausalt öeldes kedagi päeva jooksul näinud polegi) või on seal midagi muud, aga tavapärast meilimist ja kilkamist pole. Kella ühe paiku päeval saabubki Janikalt esimene ärev järelpärimine:
Hirmus imelik päev on täna, lausa erandlik. Täielik vaikus, ei mingeid särasilmseid äkk-küsimusi teemal "nooh, kas täna jooksma tuled?". Õhus pole tunda ka varasematele kolmapäevadele iseloomulikke positiivse laenguga elektroode, mis tekitavad tunde, et täna on SEE KOLMAPÄEV.
Mis siis ikka, ma tunnen siis ise huvi, et kuidas on. Arvuti ei edasta küll väga adekvaatselt näoilmeid ja ammugi mitte hääletooni, aga kujutage nüüd kõik ette, et mul silmad säravad ja esitan rõõmsameelselt küsimuse "Kuidas tänase väikese metsas ringi silkamisega on?"
Päev on tõeliselt kiire! Jõuan vaid korraks arvuti taha istudes selle teate läbi lugeda, kui kargan püsti ja torman edasi. Tundub et sama teevad ka ülejäänud kolm kambajõmmi, sest Janika rõõmusüst jääb vastusteta. Paar tundi hiljem astub tuppa murelik Janika ise, tundes nüüd juba tõsist muret seltskonna apaatsuse üle. Lohutan teda, et kõik on korras, jooks toimub ja et rahval on ilmselt lihtsalt kiire päev.
Meie kaks ekipaaži stardivad eraldi. Kuna mina pean enne jooksu minema oma uue korteri võtmetele järgi, jõuavad Tanel ja Janika oluliselt varem kohale. Telefoninõupidamise tulemusel leiame Taneliga, et kuna mul läheb veel suti aega, siis hakaku nemad aga jooksma, meie tuleme Meelisega järgi kohe kui ma valmis saan.
Kui meie Meelisega jooksupaika jõuame, on jooks juba ammu alanud! J Oiii, kuidas ei taha joosta! Ja jooksuriideid ka ei taha selga panna. Ja üleüldse ajab see näost punaste ning higistavate inimeste nägemine mind iiveldama. Loivan vaikselt vigisedes siiski stardi poole. Tanel on oma 4 km juba lõpetanud ning kohe saabub ka Janika. Kuna pärast jooksu on jälle basseini minek, toimub tavapärane Janika meelitamine, mis lõppeb samuti tavapäraselt haleda läbikukkumisega! Lepime Taneliga ujulas kohtumise kellaaja kokku ning üsnagi vastumeelselt astun läbi stardiväravate. Oleme kahekesi nagu Ohh ja Ahh matkal. „Nii, joosta ma täna igatahes ei ka-va-tse!!!” deklareerin üsnagi konkreetselt, „aga sina jookse jookse, kui sa nii kangesti tahad,” luban lahkelt Meelisele. Ta otsustab siiski mulle seltsi pakkuda ja nii me siis jalutamegi, või noh, ütleme nii et kõnnime kiirelt, vaatame loodust, ilusat ilma, ümberringi sebivaid jooksjaid ning arendame vestlust teemal, miks ikkagi inimestele meeldib joosta, kui see tegevus ometi väsitab, ajab higistama, hingeldama ja mida kõike veel.
Rajal on üks päris järsk tõus ja üks täiesti räige laskumine! Kuna Meelise koormus jääb oodatust lahjemaks, siis pakun talle lahkelt tõuse kaks korda võtta. Ja kujutage ette, seda ta ka teeb! Ise veel kangesti rahul, et nüüd ometi saab ähkida ja higistada. Laskumistel sunnib ta ka mind sörkima. Olgu olgu, aga ainult siis kui tee läheb mäest alla, kuigi mõni neist nö laskumistest ei näe üldse sedamoodi välja….ohhhhh!!
Viimased paarsada meetrit finišini sörgime püüdlikult ja ise itsitame, et kuidas vastutulijad, kes alles startisid, võivad vaadata, et küll need kaks on pärast raja läbimist ikka värske olemisega.
Siirdume TOPi ujulasse ja avastame, et Tanelit polegi veel seal. Kuna mina kohmitsen oma asjadega võimatult kaua, silkab Meelis ruttu ujulasse et jõuaks võimalikult palju ära ujuda selleks ajaks kui mina ükskord sinna jõuan. Jätkan riietusruumis oma võimatut kohmitsemist, kui äkki, olles ise peadpidi riidekapis, kuulen kedagi enda kõrval püüdlikult tere ütlemas. Vaatan vasakule ja näen Tanelit. „Nähh, alles nüüd jõudsid?!”. „Nojah, ootasin teid ujula ees autos ja jäin magama…” Hihiiii, hea et enne pimedat üles ärkas! Kupatan ta ruttu ujulasse Meelisele järgi. Ise piirdun seekord ainult aurusaunaga. No ei viitsi seal basseinis summida, ei viitsi!!
Jooksjate/jalutajate tulemused sedakorda sellised:
1-518 võistkond Lendoravad 10 punkti (kokku 50 punkti)
Tanel 18:40,2
Janika 28:35,6
Silja 33:39,5
Meelis 33:40,0
Tellimine:
Postitused (Atom)